/nginx/o/2016/07/29/5667489t1hf2cf.jpg)
Eesti Ajaloomuuseumi teadur ajaloodoktor Mati Mandel ja Rahvusarhiivi arhivaar Kalev Jaago kirjutavad ajakirja Tuna tänavuses 2. numbris Läänemaal toimunud väljakaevamistest, mille käigus õnnestus tuvastada, kes olid üle 300 aasta tagasi sinna maetud isikud.
Peanse külas Lihula vallas on riikliku kaitse all asulakoht ning väikeste mõõtmetega ohvrikivi Aadu-Mihkli talu lähedal, praegu kraaviks muutunud endisel külatänaval. 2015. aasta varakevadel hakkas käesoleva kirjutise üks autoreid kaevama Jaani-Aadu talu endisest laudast ümber ehitatud uue eluhoone eeskoja välisukse ette süvendit, et valada sinna trepiesine platvorm ning ehitada trepp. Eeskoda ise oli ehitatud kümmekonna aasta eest.
Eeskoja välismüüri vundamendi ees, 60 sentimeetri sügavusel maapinnast tuli nähtavale pealuu. Ilmselgelt ei paiknenud see oma algses asendis. Võimalik, et kolp oli eeskoja vundamendi ehitamisel paigast nihkunud. Kohe pealuu all lõppes kultuurkiht ja asendus savika paepealse moreeniga. Pealuu lähedalt mulda eemaldades tuli selle kõrvalt nähtavale veel teine kolp. Teisest pealuust vahetult ida pool oli näha teisigi luid.
Näis, et matused on olnud orienteeritud kas peaga läände või lääne-loodesse. Niisiis jäi mulje, et tegu on kristlike matustega, ehkki surnukehad polnud sängitatud surnuaeda. Vahetult pealuudest ida pool, kuid matuste tasemest veidi kõrgemal, tulid kaevamistel nähtavale suured, 25 x 30 x 30 sentimeetri suurused ja suuremadki raudkivid. Kuna oli selge, et siin ei pääse suuremate kaevamisteta, kaeti luustikud ajutiselt kilega kinni. Leiust teavitati Muinsuskaitseametit ning taotleti kaevamisluba.
/nginx/o/2016/07/29/5667491t1hb1fd.jpg)
Vahepeal sai eemaldatud murukamar ja pealmine mullakiht piirkonnast, kuhu oletatavalt ulatusid maetute puusa- ja jalaluud. Murukamara eemaldamisel tulid päevavalgele uued ja uued suured raudkivid. Jäi ebaselgeks, kas raudkivisillutis oli laotud matuste katmiseks või mingil muul põhjusel. Kas kardeti surnute tagasipöördumist? Või oli tegu hoopis mingi matustest hilisema ehitise jäänusega. Pigem võiks siiski oletada viimast varianti, sest kivid ei olnud laotud vahetult matustele, vaid nende peal oli veel kümmekond sentimeetrit väiksemaid kive, klibu ja mulda. Mingeid sillutist dateerivaid leide ei saadud.
Veidi looduslikku paeklibusse süvendatud ühine haualohk ja maetute asend tihedalt üksteise kõrval ei jätnud kahtlust, et tegu oli ühishauaga. See tähendab, et isikud olid surnud kas korraga või väikeste intervallidega ja maetud üldiselt ristiusu kombe kohaselt idalääne suunas, peaga läände. Mingist kiirustamisest näis aga tunnistust andvat luude ja eriti käeluude asend, mis ei ole rangelt risti rinnal. Tundus, et tegu on katkusurnutega, kes maetud kiirustades.
Luud määras Ajaloo Instituudi antropoloog Raili Allmäe. Tema hinnangul oli tegu ühe 11–15-aastase lapse või noorukiga (idapoolne, osalt müürinurga alla jäänud matus), mehe skeletiga vanuses 45+ aastat, naisematusega vanuses 50+ aastat ja viimaste vahel lapsematusega vanuses 7 aastat ± 30 kuud.
Läänemaa kontekstis on 20. sajandist varasemate luustike leidmisel teada paar õnnestunud seostamist konkreetsete isikutega. Vahest kuulsaim neist oli professor Olaf Silla identifitseeritud ordumeister Otto von Lauterbergi (langes 1270. a. lahingus leedulastega) pealuu, mis leiti Karuse kiriku kooriruumist. Kahjuks on pealuu tänaseks päevaks kaduma läinud.
Teiseks avastuseks oli käesoleva artikli kaasautori arhivaar Kalev Jaago leitud seos Haapsalu Võllamäelt leitud luustiku ja kirikuraamatu järgi 1798. aastal võllamäele maetud enesetapja Buxhövedeni Reinu vahel. Haapsalu juhtumi puhul sai seostamise võtmeks Martin Malve tuvastatud lahkamisjäljed luustikul ja lahkamise mainimine ka Haapsalu kiriku surmameetrikas.
Karuse kiriku vanimast kirikuraamatust (1685–1728) Peanse külas Jaani-Aadu nimelist talu ei leia. Küll aga selgub Lihula mõisa 1782.–1858. a. hingeloenditest, et talu nimi kujunes Leti Ado Jaani poja Aadu (1756– 1818) nimest. Seega, varasemates arhiiviallikates on see talu kandnud Leti nime. 1835. aastal on taluperemees saanud ka perekonnanimeks «Lett». 1686. a. vakuraamatus on 13 Peanse talu hulgas ka Leti Andrese (usaldusväärsema kirikuraamatu järgi Andruse) talu. 1692. aastal on kirikuraamatus peremehena nimetatud juba tema poega Mihklit. Kirikuraamatus leiduvad andmed kahe Mihkli lapse ristimisest, kuid selle perekonna matmise või suremise kohta kirikuraamat vaikib.
Et pere on surnud, tõendab 1712. a. nimekiri, mille järgi külas elas katku üle vaid Kehmo Jüri pere. Seega võisid suure tõenäolisusega Jaani-Aadult leitud maetud olla Leti Andruse Mihkel, tema nimetu abikaasa ning lapsed Henrich (ristitud 07.09.1699) ja Ann (ristitud 31.01.1703). Heinrichi ristimise aeg erineb antropoloogi määratud nooruki luude vanusest minimaalselt aasta võrra, Anni ristimise aeg sobib aga antropoloogi pakutud vahemikuga väga hästi. Kui pere suri aga katku selle järellainetuses 1711. aastal, siis klapiks kõik paremini.
Kirikuraamatus on 1710. aastal maetuid märgitud, kuid järgneva aasta kohta andmeid pole. Karuse pastor Johann Georg Philippi suri ka ise katku 1710. a. oktoobris Tallinnas. Samas tuleb meenutada, et nooruki luustikust ei saadud kõike kätte, mis kindlasti raskendas luude vanuse määramist.
Arvestades leitud luude, müntide ja arhiiviandmete võrdlusega, saab tõendada oletust, et tegu võib olla 1710.–1711. aasta katku ohvritega ja haruldase juhtumina saab luid seostada konkreetsete ajalooliste isikutega.õ
Täispikka artiklit loe ajalookultuuri ajakirja Tuna selle aasta 2. numbrist.