Lugejakiri: kuidas alkoholi tarbimist piirata?

Foto: SCANPIX

Meil on probleeme alkoholiga nii noorte seas, kes seda tarbima ei peaks, kui ka täiskasvanute seas, kes joovad liiga palju. Me kõik saame aru, et see on halb, kuid vähesed mõistavad seda asjaolu probleemi lahendamisel ära kasutada, kirjutab Postimehe lugeja Lauri Tabri.

Meil on ühiskonnas vastavalt tarbimisele saadud kogemus, mida analüüsides võib igaüks saada uusi teadmisi. Need on meelelisel kogemusel põhinevad teadmised, millele meil on oma keha kaudu otsene ligipääs. See on üks oluline teadmiste liik, mille osalematus meie alkoholipoliitika kujundamisel väljendub iga-aastases statistikas. Kuna ma ise olen pikka aega olnud alkoholist sõltuvuses, mille tõttu mul on avanenud võimalus selle seisundi täpseks analüüsiks, siis ma toon välja need järeldused, kuhu mind see analüüs viinud on. Lugeja üllatuseks võiks neid järeldusi meie praeguse süsteemi taustal nimetada «anti-süsteemiks».

Eesmärk

Meie eesmärk ei saa olla midagi muud, kui alkoholist tuleneva kahju vähendamine. Kuna see on tihedalt seotud tarbimisega, siis võime sellest lähtuvalt kirja panna kolm printsiipi, mida tuleks järgida: tee oma reeglid ja seadused nii, et tarvitatav alkoholi kogus oleks võimalikult madal; tee oma reeglid ja seadused nii, et tarvitatav alkoholi hulk oleks suunatud neile, kelle tarvitamise tagajärjel tekkiv utilitaristlik kahju ühiskonnale ja indiviidile oleks minimaalne; tee oma reeglid ja seadused nii, et sõltuvuses oleva inimese «paranemise» tõenäosus oleks maksimaalne.

Mõnuained inimese igapäevases keskkonnas

Me oleme väga rumalasti integreerinud alkoholi ja nikotiini inimese igapäevasesse keskkonda ja ei ole võimelised seda ideed kritiseerima. See pikka aega kestnud tava müüa alkoholi toidupoodides on kujunenud iseenesestmõistetavaks. Kuid ma ütlen teile, toetudes oma kogemustele, siis miski ei saa olla tõest kaugemal.

Esiteks ma tooksin välja ühe sõltuvusega seotud argumendi, mis räägib sellele ideele vastu. Tavaliselt me ei oska täpselt öelda, millal me sõltuvusse jäime ning kummalisel kombel ei saa me sellest tihtilugu isegi siis aru, kuid see on täiesti ilmne. Üks viis, kuidas inimestel praegu alkoholisõltuvus välja areneb on järgmine: me läheme poodi endale toitu ostma, kuid näeme oma teel alkoholipudeleid. See asjaolu juba iseenesest suurendab tarvitamise hulka ühiskonnas.

Kui peaks aga olema kerge sõltuvus (mida ei suuda teadvustada), siis alkoholi nägemine toob meie tajus esile teadvustamata soovi, mille tagajärjel tekib meeleliselt kogetav sisemise lõhestatuse äng: see on võitlus ratsionaalse (ainult vaimne) ja emotsionaalse (nii vaimne kui kehaline kogemus) teadvusseisundi vahel. Selle olukorra tekkimist peaksime vältima, sest alkoholisõltuvus ei teki lühiajalisest tarbimisest. Lisaks sellele on raskes sõltuvuses oleval inimesel väga raske alkoholi maha jätta, kui ta peab selleks, et elus püsida, astuma füüsilisse kontakti oma sõltuvuse objektiga.

Eelnev kehtib ka alaealiste puhul. Kui koolilaps läheb poodi ja näeb alkoholi, siis ta teadvustab endale, et tema keskkonnas müüakse mõnuaineid. See sunnib last mõtlema alkoholile, mis on tarvitamise võimalikkuse tingimuseks. Tõenäosus tarbida alkoholi peale alkoholile mõtlemist on suurem kui 0.

Võib öelda, et inimese käitumist mõjutavad ka reklaamid; ja kui me defineerime pakkumist kui igasugust tegevust, mille tagajärjel suureneb pakutava tarbimine, siis alkoholi müümine poes on ka alaealistele alkoholi reklaamimine ja pakkumine. Kui tahame vähendada ükskõik millise mõnuaine tarbimist ühiskonnas, siis peame viima selle mõnuaine välja inimese igapäevasest keskkonnast.

Millegipärast oleme sellest aru saanud, kui võitleme illegaalsete mõnuainetega. Meil tuleb ka aru saada sellest, et mõnuaine legaliseerimine ei tee seda kuidagiviisi ohutumaks ning alkohol kuulub siiski raskete narkootikumide valdkonda.

Mis peaks olema

Kus võiks olla see kõige parem koht mõnuainete müümiseks? Lähtuvalt printsiibist vähendada tarbimist peaksime mõnuaineid müüma seal, kus inimesed keskeltläbi oma eluaja jooksul kõige vähem viibivad - ehk seal, kus nende vahemaa toidu ja veega oleks maksimaalne.

Sotsioloogilises mõttes võib inimest vaadelda kui masinat, mis alaealisele mingi tõenäosusega ja sõltlasele alati alkoholi müüb. On aga võimalik neid tõenäosusi manipuleerida sellega, et me reaalselt programmeerime masina, mis oleks oma otsustes tundetu ja resoluutne. Tarbija läheb selle juurde ja paneb sinna sisse oma ID-kaardi. Kui kaardi pealt loetud andmed ütlevad masinale, et kaardil olev isik on sobilikus vanuses, siis esimesel korral küsitakse tarbija käest PIN1 või PIN2. Kui parool on õige, siis peab tarvitaja mõtlema enda jaoks välja uue PIN-koodi, mida ta iga kord hakkab kasutama, kui ta tuleb alkoholi ostma.

Tõenäosus alaealisel alkoholi tarbida väheneb – ja pangem tähele, et see on põhiline katalüsaator, mis paneb noori mõnuaineid tarbima. Ainult diletant võib rääkida, et kanep on see narkootikum, mis paneb inimest raskeid narkootikume tarvitama, teadmata, et mõnuaine tarvitamine paneb mõnuaineid (mitmuses) tarvitama. Mida nooremalt hakkab inimene tarvitama mõnuaineid, seda suurem on tema tõenäosus jääda eluaja jooksul neist sõltuvusse. Seda tuleks aga vältida.

ID-kaarti kasutav inimene, kes alkoholi ostab, tuleb registreerida andmebaasi, mille kaudu me saame jälgida tema tarbimisharjumusi. Sõltlastele ei tohi müüa alkoholi! Praegu saab alkoholi vabalt osta mitu aastat järjest iga päev nii, et midagi ei juhtu. Lihtne on programmeerida selline andmebaas, mis filtreerib välja need inimesed, kellel on alkoholiga probleeme. Selle kaudu saab ära hoida kergest sõltuvusest välja areneva raske sõltuvuse ja saaksime aidata ka neid inimesi, kes tarbivad igapäevaselt.

Sõltlased on kõige motiveeritumad inimesed maailmas ning mida raskem on mõnuaine ja mida rohkem on nad sõltuvuses, seda rohkem on neil motivatsiooni. See paneb nad tegutsema. Kui inimene on alkoholist sõltuvuses, siis ta peaks minema arsti juurde. Loota, et vabanemine toimub iseenesest, on mitte midagi tegemine.

Tegelikult ongi üks suurimaid probleeme narkootikumidega sõltlase ja abi vahel olev lõhe. See tuleb viia miinimumini, mille me saavutame siis, kui me enam sõltuvuses olevatele isikutele alkoholi ei müü ning oleks seda valmis uuesti tegema tingimusel, et abi vajav inimene läheb arsti juurde. Ma lisan ka, et tähtis on alkoholi mitte müüa neile, kes lähevad selle mõjul agressiivseks või kipuvad minema autorooli jne.

Lõpetuseks

See oli lihtsustatud ülevaade, kuidas peaksime müüma mõnuaineid, kui oleme juba otsustanud sellega tegeleda. Kahjuks aga puuduvad neil, kes asjade eest vastutama peaks, isiklikud kogemused ja nad võib-olla ei mõistagi kunagi, et mõnuainete müümine poodides on väga halb idee.

Ma näen ka, et üldiselt tajuvad inimesed narkopoliitikat kui maailmavaadet, kuid see ei ole nii. Narkopoliitika on geneetika, sotsioloogia, psühholoogia (inimene) ning tõenäosusteooria ja statistika.

Ma lähtusin oma kogemustest, mis minu hinnangul on väärtuslikud, sest need on andnud mulle võimaluse uurida sõltuvuse tekke põhjuseid, kestlikkuse iseloomu ja eripärasusi eri indiviidide puhul. Sellest lähtuvalt on mulle ka avanenud vaade neile sündmustele, mille ärahoidmisega me peaksime tegelema, kui soovime alkoholist tulenevat kahju ühiskonnale vähendada.

Ma mainin ka, et välja jäid väga paljud teemad ja käsitlesin mõningaid aspekte lihtsustatud kujul. Sellest hoolimata ma loodan, et olen andnud mõningase ülevaate selle kohta, mis meil valesti on ja mida tuleks muuta.