President on Eesti jaoks üsna tähtis «rääkiv pintsak», aga maakohtadesse on neid pisut liiga palju siginenud. Meilgi on käimas aastatepikkune haldusreform, millele Reformierakond alguses hoolega pidurit tõmbas, kuid nüüd fanfaarihelide saatel kuulutab, et nende targal ja tarmukal juhtimisel on vallad hakanud liituma. Samal ajal on naljakas vaadata, et oravakesed pole siiamaani üksmeelele jõudnud oma presidendikandidaadi suhtes.
Eestlased on küll pikad, kuid paraku on meid vähe. Planeedi jaoks pole eestlaste hääbumine muidugi mingi katastroof, aga kahju oleks küll, kui ühel päeval eestlased otsa saaks. Vallakesi on meil jalaga segada, aga suur osa on neist vaesed ja jooksevad inimestest tühjaks. Näiteks Urvaste vald on kahtlemata tore koht, aga milleks seal vallavanemat ja teisi «pintsakuid» ülal pidada, kui neil näib vähem raha olevat kui kassapidajal palgapäeval. Vallake tahab riigieelarvest nüüd saada 400 eurot, 300 on tarvis pumbamaja katuse parandamiseks ja «sotti» selle jaoks, et maksta meestele, kes valla teedele tugeva tuule tõttu langenud puud ära koristasid.
Kõik on üks suur kilplasetöö alates brändist, presidendivalimistest ja haldusreformist, kui selle peale kulub nii palju auru, et 45 000 ruutkilomeetrile jääb enam tõbiseid vanamutte ja laisku külajoodikuid, kui lapsi riburadapidi juurde ei sünni. Samas, kui Eesti saab Euroopa Liidu eesistumise ja vabariigi 100. sünnipäeva uhkelt ära tähistatud, pole sugugi paha sooritus ühe väikese rahvakillu kohta. Siis hakkamegi lõõritama «Welcome to Estonia» ning eesti keel jääb laulu- ja tantsupeo ametlikuks keeleks ja filoloogidele maiustamiseks.
Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes. Praegu töötab ta ERRis uudisteportaali päevatoimetajana.