Kaire Uusen: kaks kavalat viisi liiklusraevu vähendada

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Üks autojuht eksib kas kogemata või meelega ning teine maksab selle eest veel inetumalt kätte. Liiklusraevu asemel oleks vaja rohkem huumorit ja üksteisemõistmist, arutleb kolumnist Kaire Uusen.

Seoses liiklusraevuga tuleb mulle alati meelde minu vanatädi, tsaariaegne naine, kes kasutas 1960–1970ndatel hobuvankrit. Sel ajal oli liiklus väike, aga vihavaenlasi jagus tallegi: esiteks väikese ümmarguse kujuga liinibussi juht, kes olevat alati bussis olijatele siunanud, et «kuradi vanamoor keerab siit maja juurest ette, ilma et bussi vaataks». Tema buss oli pikki aastaid ehk ainuke sõiduk, mis neil külavaheteedel üldse liikus.  

Mitmel korral jäi vanatädi oma hobusõidukiga ette ka miilitsale, kes üritas talle trahvi teha. Rikkumine seisnes selles, et hobusega sõitnud vanatädil polnud sõidukil pimedal ajal tulesid küljes. Vanatädi ütles miilitsale naerdes vastu, et kuidas saabki olla, kui tuledega hobust pole veel sündinud. Kui miilits ära läks, kommenteeris vanatädi: «Kas ma oleks pidanud hobusele pirni tagumikku torkama või?» Humoorikas vastus oli teinud isegi pahural miilitsal tuju rõõmsaks. Trahvi vanatädi igatahes ei saanud.

Lisaks meenub veel üks liikluslugu, kus minagi olin osaline. Praegu jõuaks selline asi kindlasti mõnda veebiportaali koos pahase lugeja tehtud videoga, aga toona jäi see asjaosaliste vahele. Kord hõikas vanatädi mind (olin sel ajal ehk seitsmeaastane) eemalt enda juurde appi – ta ise seisis käruga tee kõrval.