/nginx/o/2016/07/28/5663835t1ha8ff.jpg)
Tänavu aasta juulis muutis Saksamaa vägistamise kohta käivat seadusandlust täpsustamaks, et «ei tähendab ei». Just täpselt nii... 2016. aasta juulis. Praeguseni nõudis Saksamaa kriminaalseadustiku paragrahv 177 kellegi seksuaalses rünnakus süüdi tunnistamiseks – šokeerivalt – füüsilise kaitse tunnusmärke, kirjutab Exeteri ülikooli poliitikalektor Sarah Cooper veebiväljaandes The Conversation.
Ei ole üllatav, et sellistel seadustel on ohvrite kogemustele olnud kaua hukatuslik mõju. Hiljutiste muudatuste ajakohasena iseloomustamine on pehmelt öeldes naeruväärne.
Olenemata sellest, kas olukorraga kaasneb rüselus, füüsiline vastupanu osutamine või täiest jõust karjumine, näitab sõna «ei» kasutamine nõusoleku puudumist seksuaalsele tegevusele. Selle lihtsa sõna eiramine tähendab vägistamist, nii lihtne see ongi. 2016. aastal peaks vajadus seda väidet rõhutada olema üleliigne või vähemalt tüütult ilmselge. Selline arutelu oli Saksamaal tavapärane veel ainult paari nädala eest, kuniks riigi seadusandlusesse lisati lõpuks «ei tähendab ei» säte.
Millised saavad olema reaktsioonid üle kogu Saksamaa – kriminaalõiguses, õigussüsteemis ja Saksamaa ühiskonnas? Endise õigusteaduste tudengi, praeguse avaliku poliitika akadeemiku ja alati aktiivse kodanikuna muutus õnnitlev reaktsioon sellele seadusandlikule «läbimurdele» minu peas kiiresti salvavaks kriitikaks, millega kaasnes tugev küünilisus.
Kas uuest sättest aga piisab selliste vigade parandamiseks? Kas peaksime uskuma, et seadusemuudatusel on reaalne mõju Saksamaa ühiskonnale?
Raskete seadustekogude all vaaruva üliõpilasena oleksin noorukina Saksamaa hiljutisi seadusemuudatusi avasüli tervitanud. Mu idealistliku noore meele oleksid kahtlemata raevu ajanud varasemad ebaõnnestumised õigluse jaluleseadmisel, näiteks modelli ja telepersooni Gina-Lisa Lohfinki šokeeriv juhtum, mis lõppes naise trahvimisega selle eest, et ta esitas kahele mehele valesüüdistuse vägistamises. See juhtus hoolimata faktist, et päevavalgele tuli ka video, milles on kuulda teda korduvalt «ei» ütlemas ning kohtuotsus on edasi kaevatud.
Kas uuest sättest aga piisab selliste vigade parandamiseks? Kas peaksime uskuma, et seadusemuudatusel on reaalne mõju Saksamaa ühiskonnale?
Selle sätte ja teiste muudatuste sisseviimist kiirendasid 2015. aasta vana-aasta õhtul Kölnis toimunud rünnakud, kui 500 naist esitasid kaebuse seksuaalse rünnaku kohta. Seetõttu paistab, et seadusemuudatust ajendasid pigem erandlikud sündmused kui seadustiku ülemaailmsete trendidega kooskõlas rahulikult arenemine.
/nginx/o/2016/07/28/5663837t1h9724.jpg)
Ettenägematu rünnak poliitilisele süsteemile võib viia tõsiste ja sageli järelemõtlematute muudatusteni. Selle edule on ülitähtis kultuuriline ja sotsiaalne keskkond, mis on uue lähenemisega rahul. Siin aga näeme ohumärke.
ÜRO on kaua toetanud seksuaalrünnakute seadusandluses vastavat standardit, kuid Saksamaa on jätkuvalt eiranud nõudmist eemaldada füüsilise vastupanu osutamine süüdimõistva kohtuotsuse tarbeks vajalike elementide seast. On hirmutav mõelda, milline saab olukord olema siis, kui rahva kaastunne Kölnis toimunule hajub. Kui rangelt ja innukalt hakkavad bürokraadid seda seadust rakendama? Kas Saksa ohvrid saavad nüüd tõesti loota kriminaalõiguse täiuslikule töötamisele?
Inglismaal ja Walesis paljastas 2014. aastal hukkamõistev HMIC raport, et politsei on vähem tõenäoline uskuma neid, kes väidavad ennast olevat seksuaalselt rünnatud, kui ükskõik millise alternatiivse kuriteo potentsiaalseid ohvreid. Kriminoloogilise uurimuse põhjal võib üks selgitus sellele olla fakt, et jätkuvalt võetakse kaebuse tõelevastavuse hindamisel arvesse ohvri riietust, meelemürkide kasutamist ja varasemat seksuaalkäitumist. See aga võib erinevate «vägistamismüütide» tekkimiseni, mis on sama levinud politsei seas kui laiemas ühiskonnas.
Kui seksuaalse rünnaku tõestamise institutsioonilised takistused on levinud ka Ühendkuningriigis, kus füüsilise kaitse nõue on ammu kõrvale heidetud, siis kuidas saab selle Saksamaal nii lihtsasti kaotada? Kuuludes rahva murelikku ossa, on minu enda akadeemilise analüüsiga seetõttu kõrvuti ka tugev küünilisus.
Globaalses ühiskonnas, kus kergemeelsed naljad on vaid üks näide vohavast vägistamiskultuurist ning ohvrite kaitseks on ülimalt vajalik muuta inimeste maailmataju. See, et Saksamaa seadustik nüüd seda standardit sisaldab, on selgeks lootustäratavaks esimeseks sammuks. Peab aga tunnistama, et õigussüsteem võib veel edasi püsida juurdunud arusaamise juures, et nõusoleku puudumist näidatakse üles füüsilise vastupanu osutamisega. Kuigi avalikkusele meelepärane «ei tähendab ei» hüüdlause püüab palju tähelepanu, paistab palju komplekssem kultuur olevat valmis piirama nende olulist sõnade mõju, mis on lõpuks parlamendis hääle leidnud.