Mailis Reps

FOTO: Eero Vabamägi

Vabariigi President on Eesti riigipea, kellel on õigus ja kohustus kõigil olulistel teemadel oma selge seisukoht välja öelda. Presidendi võimalus avalikkust ja poliitikat mõjutada sõltub tugevasti tema tahtest ning isiklikust eeskujust. Kindlasti mõjub rahvastikupoliitika küsimustes oluliselt usutavamalt president, kes teab omast kogemusest, mida tähendab suure pere üleskasvatamine, kirjutab presidendiks pürgiv riigikogu liige Mailis Reps vastusena Jaak Uibu avalikule pöördumisele.

Palusite oma kirjas kolme ettepanekut olukorra parandamiseks. Samas teate hästi, et Eesti rahvaarvu taas tõusule viimiseks vajame märksa laiapõhjalisemat lähenemist, mis hõlmab muudatusi kõigis valdkondades majandus- ja maksupoliitikast regionaalpoliitikani. Toon siinkohal välja kolm vajalikku (aga kindlasti mitte ainsat) sammu, mille presidendina astuksin:

  1. Rahvastikupoliitika ekspertkogu loomine. Loon presidendi institutsiooni juurde ekspertidest koosneva kogu tervikliku rahvastikupoliitika välja töötamiseks ja pidevaks täiendamiseks. Ekspertkogu liikmeskonda kutsun antud valdkonna teadlasi, eksperte ja erakondade esindajaid, et saavutada põhiprobleemidest ning lahendustest võimalikult laiapõhjaline ülevaade. Ekspertkogu omakorda sõnastab konkreetseid ettepanekuid riigikogule, Vabariigi Valitsusele, kohalikele omavalitsustele ja teistele institutsioonidele.
  1. Elukeskkonna parandamine. Eesti iibe tõstmiseks tuleb meie võsukestele tagada parim arstiabi ja kodulähedane lasteaiakoht ning vanematele kindel töö ja piisav sissetulek. Paraku on Eestis liialt palju piirkondi, kus need tingimused pole täidetud ning siinkohal ei aita ka valitsuse suurelt reklaamitud haldusreform. Taotlen sisulise maksureformi läbiviimist, mis suunab rohkem vahendeid kohalikele omavalitsustele. Seeläbi tõuseb nende võimekus vajalike tugisüsteemide ning igapäevaste teenuste tagamiseks. Kui inimestel on oma kodus hea elada, siis tõuseb ka turvatunne ning tahtmine oma koduvallas või -linnas pere luua. 
  2. Naiste kindlustunde suurendamine. Eesti naised on keskmiselt haritumad ning teadlikud, millised riskid ohustavad naisi, kes lastega üksi jäävad. Paraku on meil liigagi palju üksikvanemaid. Ühiskonnas on seejuures hulgaliselt ameteid ning reeglina just traditsioonilisi naiste elukutseid, mille puhul on väga raske üksinda lapsi kasvatada. Sellisteks sektoriteks on näiteks haridus, kasvatusteadus ja sotsiaalhoolekanne. Naiste keerulist olukorda näitlikustab ka statistika, mille põhjal naiste ja meeste keskmised palgad erinesid 2014. aastal lausa 28,3 protsenti. Praeguses olukorras tunnevad naised riski ning seetõttu ka kindlustunde puudumist, et lapsi sünnitada. Seega tuleb jõuliselt tegeleda palgalõhe kaotamise ja traditsiooniliste naiste elukutsete palga tõstmisega.