Venemaa president Vladimir Putin

FOTO: SCANPIX

Järgmise nädala reedel on venelased oma riigilippude taha koonduvate sportlaste seas 2016. aasta suveolümpiamängude avatseremoonial Rio de Janeiro Maracanã staadionil. See oleks aga peaaegu ära jäänud. Maailma dopinguvastane agentuur paljastas mastaapse riiklikult toetatud dopingukasutamise Venemaal ning riik pääses täielikust keelust vaid üle noatera, kirjutab Maailma Poliitika Instituudi vanemteadur Nina Hruštšova.

Rahvusvaheline olümpiakomitee otsustas Venemaa osalemist mitte täielikult keelata, vaid jättis võimu hoopis iga spordiala liidule, kes vaatavad sportlaste juhtumid üle ja otsustavad, kes tohib võistlustes osaleda. See aga on mõne seas tekitanud pahameelt ja teiste seas kergendustunde. Venemaa presidendi Vladimir Putini jaoks poleks kumbki otsus olnud aga eriti laastav, kuna ta on näidanud osavust muuta ka rahvusvaheliselt kõige piinlikum olukord Kremli propagandavõiduks.

Tegelikult peab Putin olümpiamänge ja eriti medaleid väga oluliseks. Nii nagu tema endised Nõukogude juhid, ühendab ta sportlikku aupaistet sõjaväelise aupaistega. Seetõttu tegi ta ka isiklikku lobitööd, et Venemaa saaks võõrustada 2014. aasta taliolümpiamänge Sotšis, mille 50 miljardi dollari suurune hind oli asja väärt, sest Venemaa võitis kõige rohkem medaleid. (Venemaa käitumine Sotši olümpiamängude ajal on ka dopinguskandaali keskmeks.)

See ei tähenda aga, et spordialane aupaiste asendaks sõjaväelist aupaistet. 2008. aasta Pekingi suveolümpiamängude ajal (Venemaa oli medalite arvu poolest Hiina ja USA järel kolmas) haaras Venemaa maailma tähelepanu lühikese sõjaga Gruusias. Sotši mängude järel ärritas Putinit Venemaad pooldava Ukraina presidendi Viktor Janukovõtši võimult kukutamine ning ta suundus püüdma geostrateegilist kulda Krimmi annekteerimise ja separatistlike prokside paigaldamisega Ukrainasse.

Mis aga saab pärast Riot?

Moldova on astunud suuri samme lääneriikide toetuse leidmiseks, mistõttu on see riik kuulu järgi Putini nimekirjas järgmine. Ukraina piiriäärse Venemaad toetava Transnistria enklaavi allutamine oleks majanduslikult suur väljakutse Venemaa jaoks, mis ikka veel vaarub lääneriikide poolt Krimmi tõttu kehtestatud sanktsioonide all. Tegemist oleks aga ka suursuguse avaldusega ning just nendest Putin toitubki.

Valgevene on veel üks Putini potentsiaalsetest revanšistliku kampaania ohvritest. 1994. aastast alates riigivõimu hoidnud autokraatliku Aleksander Lukašenka poolt juhitud riik on juba väidetavalt Kremli sõrme ümber keritud. Lukašenka on aga kaua püüdnud Venemaad lääneriikide vastu ässitada, et saavutada oma riigi jaoks parimad kokkulepped. Krimmi annekteerimise järel on ta sihilikult lääne poole pöördunud, kuid Venemaa hiljutine otsus naftavarude piiramise kohta võib panna Lukašenkat selle poliitika suhtes ümber mõtlema.

Nii Moldova kui Valgevene jaoks võivad uudised Venemaa napilt olümpiamängude keelust pääsemise kohta olla vägagi halvad, sest Putin kasutab neid paljastusi oma narratiivis selle kohta, kuidas lääneriigid loovad pidevalt Venemaa vastu vandenõusid.

Kremli ja Venemaa spordiminister Vitali Mutko ongi süüdistanud Venemaa endist dopinguvastast ametnikku Grogori Rodšenkovit pealekaebamises ning lääneriikide käsutäitjaks olemises. Lisades sellele NATO hiljutise otsuse saata väikseid sõjaväeüksusi ida poole Poola ja Baltimaade rahustamiseks, võib Venemaa tõesti nüüd leida, et ta peaks enda ja lääneriikide vahele suurema puhvri looma.

Petmine ja valetamine

Endine KGB agent Putin ei kavatse kindlasti dopinguskandaali pärast vabandust paluda. Iga spioon võib kinnitada, et oma riigi jaoks valetamine ja petmine pole mitte ainult vastuvõetav, vaid kogu salateenistuse mõte. Sobilikult oli riigi poolt toetatud dopingurežiimi järelevaatajaks just FSB (KGB järeltulija).

Just nagu spioonid, ei armasta ausat mängu ka režiimiliidrid ning Putin on mõlemat. Mitte ükski propagandamasin ei saa töötada riigis, kus poliitika on vaba, õiglane, aus ja läbipaistev. Propaganda on aga vajalik selleks, et võimaldada juhil tugevdada oma võimu sellise tasandini nagu Putin.

Putini arvates ei erine ta aga ühestki teisest riigipeast, olgu tegemist siis demokraatliku või mõne teistsuguse juhiga. Hiljuti lekkinud Panama dokumendid paljastasid offshore- pangakontode ja riiulifirmade kasutamise rikkuse varjamiseks ja maksudest kõrvale hiilimiseks kõigi seas alates Islandi peaministrist ja lõpetades Briti endise peaministri David Cameroni isaga. Putini lähikondlased olid vaid üksikud nimed selles pikas ja kirjus nimekirjas. Putini sõnul seisneb õppetund selles, et kõik valetavad, aga kuidagi jäävad pahalasteks vaid venelased.

Putini jaoks on seega petmisega vahele jäämine vaid viga, mille üle pole vaja piinlikkust tunda ning petmise eest karistada saamine paljastab vaid karistuse määrajate silmakirjalikkust. Sellisel juhul oleks Venemaa olümpiasportlaste täielik võistluskeeld Putini riikliku positsiooni jaoks veelgi parem olnud – ja veelgi halvem kõigi nende riikide jaoks, mis on Putini nimekirjas.

Venemaa sportlased ja doping

Nüüd, kui Venemaa spordiunistused on mingi ulatuseni ilma kellegi ees põlvitamata taaselustatud, võib Putin olla valmis oma sõjaväelise aupaiste otsimise edasi lükkama – vähemalt hirmust, et 2018. aastaks Venemaa võõrustada antud jalgpalli MM võidakse mujale kolida. Putin on tõesti teeselnud, et võtab dopingusüüdistusi tõsiselt, ning isegi palunud Venemaa olümpiakomiteel luua iseseisev dopinguvastane agentuur.

Isegi kui see samm on kavandatud Putini positsiooni kaitsmiseks, annab see pildi, et ka ebaõigluse ees näitab suur ja hea Venemaa üles graatsiat ja heldust. Samal ajal seisavad Venemaa sportlased «ebaõiglaselt» silmitsi lisatähelepanuga Rio olümpiamängudel, mis loob ideaalse katte potentsiaalselt viletsatele tulemustele.

Pole küsimust, et Putin on manipuleerimise meister. Tema poolt lisatähelepanule antud tähendus kannab endaga tõenäoliselt vähem ohtusid kui tema tõlgendus täielikust keelust. Küsimus seisneb hoopis selles, kas karmimate karistuste hirmus mõtleb Venemaa enne pikemalt järele, kui jälle rahvusvahelisi seadusi rikkuma hakkab.


Copyright: Project Syndicate, 2016.