/nginx/o/2016/07/27/5661923t1hc086.jpg)
Ameerika rassiprobleemide lahendamine on jäänud kaugeks unistuseks ning ei paista, et neile murekohtadele lähiajal kiireid lahendusi leitakse, kirjutab ajakirjanik Eve Tisler.
Tellijale
Eve Tisler: musta ja valge rassi harmoonia – USA vastuoluline soovunelm (7)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Barack Obama valiti esimese mustanahalisena 2008. aastal USA presidendiks, siis hakati rääkima, kuidas Ameerika ühiskonnas enam rassiprobleeme ei eksisteeri (inglise keeles kasutatakse selle kohta väljendit «post-racial society»). Kui juba mustanahaline saab vaba maailma juhi kohale, siis peaks see ju ometi tähendama, et nahavärvil ei ole inimese elus ja tööalases edus enam mingisugust tähtust. Tegelikkus on aga midagi hoopis kurvemat.
Olen elanud pealinnas Washingtonis viimased kolm aastat ning kogen pidevalt, kuidas mind kui valget inimest koheldakse teistmoodi kui mustanahalisi. Kuigi ametlikult on tehtud pingutusi, et integreerida eri rassist inimesi nii töökohtadel, haridusasutustes kui mujal ühiskonnas, kulgeb valgete ja mustanahaliste elu USAs ikkagi erinevat rada. Seda on näha igal sammul, alustades kasvõi elurajoonidest, mida hinnatakse eriti turvaliseks ja hinnaliseks selle järgi, kui palju valgeid seal elab.
Ühendriikide statistikaameti andmetel elab USAs üle 320 miljoni inimese, kellest ligikaudu 77 protsenti on valgenahalised (neist 63 protsenti on Euroopa päritolu valgeid). Mustanahalisi on 13 protsenti elanikkonnast, moodustades suurima rassilise vähemusgrupi. Statistikas mõeldakse mustanahaliste all eelkõige orjade järeltulijaid, sest n-ö vabade inimestena USAsse emigreerunud Aafrika päritolu inimesed ei identifitseeri ennast enamasti mitte kohaliku afroameeriklaste kogukonna liikmena, vaid oma päritoluriigi järgi.
Paljude uuringutega on korduvalt kinnitatud, et Ameerikas elavad mustanahalised on vaesemad, madalama hariduse ja halvema tervisega, elavad ohtlikumates piirkondades ning politsei ja kohtusüsteem kohtlevad neid halvemini kui valgenahalisi. Näiteks satuvad mustanahalised mehed kuus korda tõenäolisemalt vanglasse kui valged mehed.