Ermil Miggur: mis imeloom on erakondadeülene presidendikandidaat?

Ermil Miggur Foto: Erakogu

Üldjuhul püsin oma liistude juures ja võtan sõna ainult selle kohta, milles ise vahetult tegev olen ehk siis KOVi poliitikas. Seega üleriigilisi teemasid ei lahka, kuid ausalt öeldes hakkab üle viskama see lõputu hämamine presidendikandidaatide ümber, kirjutab Nissi vallavalitsuse liige Ermil Miggur.

Erakonnad valivad oma kandidaate ja jagelevad selle üle, kelle kandidaadil on piisavalt hääli, et saada üles seatud riigikogus, kes mängib valimiskogu peale jne. Ametlikud ja mitteametlikud kandidaadid sõidavad Eestis ringi ja trall käib täie hooga. Reformierakonna seiklused on hämamises kõige ilmekamad. Nad ei suuda või siis poliittehnoloogistel põhjustel ei taha nimetada oma kandidaati, seega neil on endiselt mitu kandidaati õhus. Kuigi jah, Marina Kaljurand taandas ennast riigikogu voorust ja see patiseis on näiliselt justkui läbi.

Samas tundub see mulle pigem sellise poliitilise malemänguna, kus mõeldakse mitu käiku ette ja tegelikult ei tea, mis selle ja teise asja taga on. Ühest küljest on see põnev, teisest küljest kurb või siis pigem vist halenaljakas, kuidas kogu see kemplemine käib.

Kõige selle kõrvale räägitakse ka mingist müstilisest olevusest nimega «erakondadeülene presidendikandidaat». Need arutelud on minu jaoks täiesti arusaamatud. Kuidas saab mingi isik olla erakondadeülene, kui presidendikandidaadi nimetavad erakonnad?

Isegi, kui mingi erakonna nimetatud kandidaat ei ole poliitikas aktiivselt tegev või isegi mitte selle partei liige, kes tema esitab, on see konkreetne isik ikkagi selle erakonna nimetatud. See tähendab Eesti poliitikas ju automaatselt seda, et teine erakond ei saa sellega nõus olla.

Minu meelest on Pokémonid ka reaalsemad ja kergemini leitavamad tegelased kui erakondadeülene presidendikandidaat.

Kõik eelnev tähendab, et pärast seda, kui kõik erakonnad on suutnud oma kandidaadiga välja tulla, hakkab suur lehmakauplemine pihta. Tekib küsimus, kas meil on sellist jama ikka vaja? Ma olen esindusdemokraatia pooldaja ja pole presidendi otsevalimisest kunagi midagi erilist arvanud, kuid vaadates kõike seda, siis hakkan vaikselt oma mõtteid selles osas muutma. Seisukoha, mille suunas ka minu mõte liigub, ütles väga hästi välja Viljar Arakas:

«Laiemas mõttes olen väga esindusdemokraatia pooldaja ja arvan, et rahva käest referendumi korras küsimine ei ole tegelikult õige. Kui võtta näiteks Šveitsis hiljuti toimunud küsitlust kodanike palga kohta, siis tegelikult sellele küsimusele adekvaatselt vastamiseks peab olema väga tugev finantsiline ja sotsiaalmajanduslik taust ning demograafiline mõistmine. Niisiis, ma olen esindusdemokraatia pooldaja, kuid olen seisukohal, et Eestis peaks saama presidenti otse valida. See on üks olukord, mil isikuvalimised on sündmus, mis võiks poliitikategemist ja rahvast ühendada. Täna on presidendi valimine paraku parteidevaheline kokkuleppemenetlus, milles rahval on rõõm olla publikuks.»