Prantsuse politseinikud

FOTO: SCANPIX

Türgi president Recep Tayyip Erdoğan on läbi kukkunud riigipöördekatse valguses kuulutanud riigis välja eriolukorra. Pole veel selge, kuidas president kavatseb talle sellises situatsioonis antavat võimu kasutada, kuid peamiseks mureks on see, et tema valitsus kavatseb inimõigusi alla suruda, kirjutab Durhami ülikooli õigusteaduste lektor Alan Greene veebiväljaandes The Conversation.

Otsust selgitades ütles asepeaminister Numan Kurtulmuş järgmist:

«Türgi tühistab osaliselt Euroopa inimõiguste konventsiooni ulatuseni, mis ei ole vastuolus riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisega.»

Kurtulmuş lisas, et Türgi käitub niimoodi tegutsedes «täpselt samamoodi nagu Prantsusmaa», viidates sellega seal viimase aasta jooksul toimunud terrorirünnakutele järgnenud pikendatud eriolukorrale.

Olukorda, mis algselt pidi kestma vaid kolm kuud pärast 2015. aasta novembris Pariisis toimunud rünnakut, on juulikuus toimunud Nice'i rünnaku järel pikendatud veel kuus kuud.

Mõlemad juhtumid tõstatavad küsimuse selle kohta, kui kaua peaks eriolukord tänapäeval kestma ning kuidas mõjutab selle kehtimine tavainimeste elusid.

Mis on eriolukord?

Euroopa inimõiguste konventsiooni (ECHR) 15. artikli alusel võib riik välja kuulutada eriolukorra «sõja ajal või teiste avalike hädaolukordade puhul, mis ohustavad riigi elu». Kui hädaolukord on välja kuulutatud, ei anta aga riigile vabu käsi oma äranägemise järgi talitada.

Kasutusele võetavad meetmed peavad siiski olema «proportsioonis olukorra vajadustega». Inimõiguste kaitsmiseks on 15. artiklil kolmekordne lukk. Konventsioonist kõrvale kaldumiseks peab eksisteerima hädaolukord, pakutavad meetmed peavad olema proportsionaalsed ning on õigusi, mida kindlasti rikkuda ei tohi. Piinamine või ebainimlikult alandav kohtlemine on näiteks alati keelatud, olenemata hädaolukorra äärmuslikkusest.

ECHR on hädaolukorda defineerivates tingimustes veidi ebamäärane, mistõttu ei ole selge, kas Türgis toimuva puhul on tegemist hädaolukorraga.

Euroopa Inimõiguste kohus ei ole kunagi leidnud, et eriolukorra välja kuulutanud riigis pole hädaolukorda. Kohus läheneb sellele küsimusele väga vabalt, jäädes enamasti iga valitsuse enda hinnangu juurde selle kohta, mis nende riigis toimub. Selles küsimuses usaldatakse palju riigi enda valitsust.

Hädaolukorrad sisaldavad aga vaid äärmusliku kriisini viivaid fakte – need paljastavad palju ka eriolukorda välja kuulutavate inimeste või asutuste ja nende motivatsioonide kohta.

Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole kunagi leidnud, et mõnes riigis ei ole hädaolukorda, on seda teinud praeguseks kadunud Euroopa Inimõiguste Komisjon (vahekohus, mis enne 1998. aastat tegi juhtumi kohta esialgseid otsuseid, enne kui kohus selle läbi vaatas).

Komisjon lükkas 1967. aastal tagasi Kreekas seal valitseva sõjaväelise diktatuuri poolt välja kuulutatud eriolukorra. Komisjon leidis, et puudub «oht riigi elule» ning sõjaväeline diktatuur oli kommunistliku opositsiooni kukutamiseks hädaolukorra välja mõelnud.

Erinevalt Kreeka juhtumist, on Erdoğani valitsus demokraatlikult valitud. Peame aga endilt küsima, kas saame lihtsalt eeldada, et valitsus kaitseb inimõigusi ainuüksi seepärast, et see on valitud?

Hädaolukorraga silmitsi seisev valitsus võib püüda inimõigusi alla suruda tõestamaks hirmunud rahvale, et see «teeb midagi», olgu tegevus siis tõhus või mitte. Hädaolukorrad on just need ajad, kui inimõigusi on kõige rohkem vaja.

Demokraatia vajab ka austust õigusriigi vastu. Kogu riigi võim rakendub läbi seaduste ning mitte keegi ei ole seadusandlusest kõrgemal. Selliseks toimimiseks on vajalik iseseisev ja funktsionaalne kohtuvõim. Erdoğan aga «puhastab» Türgi kohtuvõimu ja see on murettekitav.

Demokraatiaks on vajalikud ka sõnavabadus ja ideede edasiandmine. Euroopa Inimõiguste Konventsiooni väljendusvabadust kaitsva 10. artikli abil saab küll hädaolukorrad tühistada, kuid ka see peab olema proportsionaalne.

Otsused akadeemikute vallandamise ja kinnipidamise kohta ning inimeste välismaale reisimise takistamine on Türgis pretsedenditu akadeemiliste ja demokraatlike väärtuste rikkumine. See ei alanud aga hoopiski läbikukkunud riigipöördekatsega.

Kaua see kesta võib?

Erdoğani eriolukorra väljakuulutamine on sügavalt kahtlustäratav. Türgi eriolukorra esialgseks ajapiiranguks on kolm kuud, kuid hädaolukorrad kipuvad pikenema. Prantsusmaa katsetus eriolukorra võimuga, millele Türgi paralleele tõmbab, on heaks näiteks.

Terroriohu loomus, millega Prantsusmaa silmitsi seisab, teeb keeruliseks hindamise, millal eriolukord läbi saab. Olukorra tekitanud terrorirünnakuid ei vii läbi mitte vormikandev armee, vaid hoopis nõrgalt ideoloogiaga ühendatud üksikinimesed. See muudab keeruliseks nende inimeste tuvastamise ja neile vastu astumise.

Islamiäärmusliku terrorismi väljakutsete valguses on Euroopa Inimõiguste Kohus 11. septembri rünnakule järgnenud eriolukorra väljakuulutamise juhtumiga Ühendkuningriigis seotult öelnud, et hädaolukord võib olla ka lõputu.

Ka see peegeldab kohtu ettevaatlikku lähenemist hädaolukorra olemasolu küsimusele. See õõnestab esiteks juba kogu õigustust eriolukorra väljakuulutamiseks, milleks on eriolukorrale eelneva status quo taastamine.

Eriolukorra võimu andmisega kaasneb ka selle väärkasutamise kiusatus. Prantsusmaal polnud eriolukord kestnud veel tervet kuudki, kui selle võimu kasutati – mitte kahtlustatavate Islamiriigi terroristide vastu, vaid selleks, et panna koduaresti kliimamuutuse protestijad detsembris toimunud Pariisi kliima-alase tippkohtumise ajal. Sel puhul paistab riik küll olevat kasutanud laiendatud võimu kogu ulatuses, kuid ometi polnud võimalik ennetada Nice'is toimunud rünnakut.

Kulub aega, enne kui Euroopa Inimõiguste Kohus saab uurida Türgi hädaolukorda. Isegi kui aga eriolukord lõpetatakse, on raske kujutleda, et hädaolukorra järgne «normaalne elu» saab olema sama, mis selle eelne «normaalne elu».

Eriolukordade väljakuulutamisel on must ajalugu – eriolukorda on minevikus kasutatud transformatiivses mõistes, et aidata riigi elu kaitseks välja astumise kattevarju all võimule türanlik režiim. Oleks tark meenutada briti kohtuniku Lord Hoffmanni hoiatust, et reaalne oht riigi elule ei tule mitte terrorismist, vaid just sellistest seadustest.