Tarmo Teder

FOTO: AFP / Scanpix

Riiklikult dopingusüsteemse Venemaa Riost eemaldamine olnuks paljudele atleetidele karm, aga kogu spordi mõttes õiglane otsus, kirjutab publitsist ja kirjanik Tarmo Teder.

Tellijale Tellijale

Pühapäeval teatas Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK), et Venemaa võib Rio de Janeiro olümpiamängudest osa võtta nõnda, kuidas rahvusvahelised alaliidud nende sportlaste asjus iga isiku kaupa eraldi otsustavad. Teade ei mõjunud enam uudisena, pigem hädalisele oodatud järeleandmisena, nagu sissesõitu keelava märgi asemel ristmikul kollase tule vilgutamine.

Justkui andnuks pooleldi põõsas passivad liiklusvõmmid ROKi täitevkomitee viieteistkümne liikme kehastuses kokku lepitud signaali, et kihuta aga, dopingupatune Venemaa, julgesti oma keemiliselt karastatud sportlastega edasi!

Meie, ROKi onud, näeme ju küll ja teame nii mõndagi, aga sina suur riiklikult organiseeritud dopingusüsteemne anna nüüd varmasti gaasi ja tungi edasi, uutele mängudele.

Eks meie alaliidud nüüd tunnevad oma targa kõhunahaga kiiresti, kes teist võivad olümpiarõngaste all areenil edasi võistelda. Vahest näitame mõnele dopingut pannud tüübile ka punast kaarti. Igatahes mängud peavad jätkuma, kas või kahtlaste hordide osavõtul.

Tõesti, ilma Venemaata oleks maailm palju igavam ja vene sportlasteta olümpia kindlasti lahjem. Jama on aga selles, et valgusfoor skisofreeniliselt umbes plõksival ristmikul jääbki ühes suunas kollast vilgutama, näitab samal ajal teisalt tulevale voole rohelist ja mõnele hoopis üksikuid punaseid nooli mahasõiduks.