«Meil olid Eestis suured plaanid, kuid kahjuks ei ole meil võimalik neid ellu viia,» teatas Bus Transport Holding OÜ – kaubamärgi SuperBus.com omanik –eelmise nädala lõpus. Firma põhjendas: meil pole võimalik arendada siin finantsiliselt elujõulist äri. Juuli lõpus lõpeb ka Superbusi värvikas, ehkki lühikeseks jäänud ajajärk Eestis.
End suure aplombi ja torupillitörina saatel esitlenud Superbusi Eesti-sisese liiniloa saamine jäi venima ja päädis kohtuvaidlustega. Sõitjatevedu Pärnu, Tartu ja Narva saadi viimaks alustada alles jõulude eel. Veel mullu suvel oli Superbusi šotlasest omaniku Brian Souteri sõnutsi Eesti «suurepärane koht, kus äri teha». Firma lõpetamise retoorika räägib hoopis teist keelt.
Mis siis ikkagi tingis sellise järsu pöörde suhtumises? Kas suurepärane koht ei olnudki nii suurepärane, teisisõnu, turg avatud – seda nii otseses kui ka kaudses mõttes? Vastused neile küsimustele võiks avalikkus saada, sest fakt on see, et üks (näiteks Soomes vägagi edukalt turule sisenenud) välisinvestor on Eesti ettevõtluskeskkonnale andnud üpris negatiivse hinnangu, süüdistanud muu hulgas maanteeametit kokkumängus seniste turuosalistega.
Bussireisijale oli Superbusi turuletulek märgiline. Agressiivse strateegiaga odavbussifirma sundis seniseid vedajaid eos hindu korrigeerima. Bussid peatusid ootamatult jälle kohtades, kus ei olnud enam ammu peatutud – osaliselt oli see muidugi tingitud ka teenuse «näitamisest». Mullu oktoobrist hakkasid liinilubade jagamisel kehtima nimelt uued kaalutluspõhimõtted, kus enam ei pidanud jälgima väljumisaegu – uus tulija pidi pakkuma vähemalt samaväärset teenust.
Bussireisija valib kindlasti jalgade ja rahakotiga. Pelgalt rahvuslikust uhkusest ei hakka keegi ilmtingimata ühest linnast teise sõites eelistama kohalikku ettevõtet. Superbusi karmide väljaütlemiste kontekstis tuleks siiski mainida, et konkurents linnadevahelistel reisidel oli olemas ka enne punaste odavbusside tulekut. Lux Express, Simple Express, Taisto ja teisedki on võistelnud teinekord üpris ägedalt, pakkunud säästureise pensionäridele ja tudengitele jne. Mõne teise Euroopa riigi turul on Superbus vahest nii ärikultuurilt kui ka pardateenustelt olnud uuenduslik, Eestis on vedajad kõvasti kvaliteeti investeerinud.
Linnadevahelises bussiliikluses Superbusi lahkumine reisijatele erilist ebamugavust ei valmista. Kui nõudlust on, siis vedajaid leidub.
Nii-öelda «külavaheliinide» efektiivse teenindamise probleem jääb siiski päevakorda. Loodetavasti leitakse siingi paremaid lahendusi – mugavamaid reisijale, soodsamaid maksumaksjaile. Igatahes pole Eestis bussiliikluse korraldamise üle olnud nii elavat arutelu kui viimase aasta jooksul. Sedagi võib lugeda Superbusi teeneks.