Donald Trump ei ole tavapärane Ameerika presidendikandidaat ning väga vähe on tavapärasust olnud ka vabariiklaste konverentsil, mis kinnitas ta ametlikuks kandidaadiks, kirjutab Birminghami ülikooli rahvusvahelise poliitika vanemõppejõud Adam Quinn veebiväljaandes The Conversation.
Trumpi peamisteks omadusteks on alati olnud ohjeldamatus, vastuolulisus ja distsipliinitus, mistõttu ei peaks kedagi üllatama, et «tema» konverents oli nii ohjeldamatu, jaotunud ja lausa palaganlik.
Kui «sündmusterohke» see konverents aga ei olnud, Trumpi nominatsioon pidigi alati selle keskmeks olema. Kogu lugupidamise juures tema tõrksate kolleegide, sugulaste ja D-kategooria kuulsuste suhtes, kelle ülesastumised jagunesid eelnevatele päevadele, oli Trump alati tähelepanu keskpunktis.
Samuti oli just tema vastuvõtukõne see, mille ajal häälestas end tema lainele suurem osa avalikkusest, kellest mitmed võib-olla alles esimest korda pöörasid kampaaniale kogu oma tähelepanu.
Oma pühendunud toetajatele esitas Trump samal ajal just seda, mida nad kuulda tahtsid, tumedalt intensiivse alatooniga oma esituses. Ta maalis Ameerikast pildi, mis oli nukker (ja ebatäpne) ning täis vägivaldset kuritegevust, kuulutades end seejärel «avaliku korra kandidaadiks» ja lubades, et kui ta saab valitud, siis «taastub ka turvalisus».
Ta rääkis lugusid traagiliselt immigrantide käte läbi surnud ameeriklastest, kinnitades üht oma kauem püsinud lubadust ehitada «piiritara» ning leida ja riigist välja saata need, kes juba illegaalselt sisse rännanud on.
Ta süüdistas oma Demokraatide partei oponenti, Obama esimesel ametiajal välisministri ametit pidanud Hillary Clintonit Islamiriigi ja teiste radikaalsete sõjaväeliste islamistide tõusus. Ta kurtis, et «Ameerika julgeolek on palju nõrgem ja maailm on palju ebastabiilsem» pärast Clintoni osalemist USA välispoliitikas ning lubas kogunenud rahvale, et valituks saamise korral «saavutab ta kiire võidu».
Ta hoiatas USAs toimuvate võimalike terrorirünnakute eest, kuid lubas need osaliselt neutraliseerida immigratsioonipiirangutega riikidele, mis on «terrorismi poolt kompromiteeritud» - nimetamata sealjuures ühtegi spetsiifilist riiki.
Ta avaldas kaastunnet ka nende tööliste täbarale olukorrale, kes kaotasid oma ametikoha tänu «katastroofilistele» kaubanduslepingutele, lubades minema visata «halvad» kokkulepped, mis on näiteks Hiinaga ja asendada need hoopis «suurepäraste» kokkulepetega.
Lühidalt kokku võttes, kasutas Trump oma pöördumist hirmu õhutamiseks, poliitiliste vastaste süüdistamiseks kõiges hirmsas ning selleks, et pakkuda ennast kui ainukest kandidaati, kes on võimeline pakkuma praeguse aja poolt nõutavaid muutusi ja uuendusi.
Visates nalja iga nõudmise peale pakkuda välja realistlikke lahendusi probleemidele, mille vastu ta seisab, esitas Trump selge üleskiituse, et «korrumpeerunud» riigiaparaadi otserünnakus saab vaid tema seista «unustatud» töötavate meeste ja naiste eest, kes on «manipuleeritud» süsteemi ohvrid. «Olen teie hääl!» kuulutas ta.
Asja võttis kokku blogija Andrew Sullivan: «Kõik on kohutav. Mina suudan [kõik] lahendada. Ärge ainult küsige, kuidas.»
See, et Trump esitab end kui avaliku korra kandidaati, on must iroonia, sest tema kampaania on pakkunud laialdaselt tõestust, et presidendina oleks ta sellele ohuks.
Isegi mitmed parempoolsed on tõstatanud küsimuse selle kohta, kas tema ettepanek keelustada moslemite immigratsioon, vastab põhiseadusele. Ta on ähvardanud kasutada seadusi nende meediaorganisatsioonide vastu, kes on teda halvas valguses näidanud. Ta on kutsunud üles vägivallale protestijate vastu oma rahvakoosolekutel ning lubanud maksta sedasi toimijate kohtukulud (pole eriti rahustav inimese kohta, kes valitud saamise korral omaks presidendi armuandmise võimu).
Arutelus välispoliitika üle on ta parimal juhul välja näidanud teadmatust ja halvimal juhul aktiivset vaenulikkust nende institutsioonide ja korralduste vastu, mis toestavad liberaalset maailmakorraldust. Ta on öelnud, et ta käsiks oma alluvuses olijatel oma julgeolekupoliitika nimel läbi viia piinamisi ja sõjakuritegusid. Realistlikult on ta ähvardanud alustada Hiina ja teiste vastu kaubandussõda.
Ta on viidanud ka sellele, et USA ei pruugi täita oma julgeolekulubadusi NATO ja Euroopa ees, aretades samal ajal vastastikust imetlust Venemaa autoritaarse režiimiliidri Vladimir Putiniga.
Tema jutt riikliku võla ja selle läbirääkimiste kohta näitab, et ta on juba rohujuure tasandil peadpööritavalt segaduses riikliku ja rahvusvahelise majanduse töötamise osas.
Lühidalt – kui Trump võidab, muutub dramaatiliselt tõenäolisemaks suure globaalse kriisi teke – olgu see siis majanduslik või sõjaväeline ning põhjustatud kas planeeritult või teadmatusest.
Kogu konverentsi üheks häirivaimaks temaatikaks oli ainuüksi mürgisuse tase, millega Trumpi toetavad vabariiklased ründasid Hillary Clintonit, keda ei nähta mitte ainult poliitilise vastase, vaid lausa kurjategijana – ja mitte pisipätina. Trumpi sõnul on ta süüdi «kohutavates kuritegudes», mille korrumpeerunud FBI on vaiba alla pühkinud.
«Pange ta luku taha,» kõlas entusiastlik laul, mis kordus ka Trumpi kõne ajal, kuid sai alguse New Jersey kuberneri Chris Christie avaldusest hakata Trumpi administratsioonis peaprokuröriks, mille käigus ta lavastas näitekohtu Clintoni väidetavate kuritegude kohta, alates korruptsioonist ja lõpetades «halbade otsuste tegemisega», mis jäävad riigireetmise piirimaile.
Teised on märkinud, et vastaste vangistamise nõudmine ei ole poliitika normaalne osa tervetes demokraatlikes ühiskondades ning seda hea põhjusega. Selline käitumine suure partei kandidaadi poolt näitab USA liberaalsete demokraatlike normide tõsist purunemist.
Eksperdid ei ole kindlad, mis peaks konverentsil kandidaadi kasuks juhtuma, kuid tegemist on olnud eriti valgustava nädalaga, mis on sisaldanud piisavalt ebameeldivaid üllatusi ja sundimatult piinlikke olukordi, et tekitada ükskõik millisele poliitilisele lavakorraldajale maohaavandid.
Trump, kes on nüüd kohustatud rohkem järgima etteantud stsenaariumi kui varasemates vabas vormis eelvalimiste praalimises, oli aeg-ajalt pinges ning pidas esinedes pause. Me ei tea aga, kuidas avalikkus selle vastu on võtnud enne, kui avaldatakse esimesed konverentsijärgsed küsitlused.
Öelgu need, mis on, aga kõige tähtsam on küllaldaselt selge: Trump on hirmuäratav kandidaat.
Ta on osav kasutama hirmu, agitatsiooni ja ebakindluse tumedaid jõude ning ta reklaamib end täiel määral kui avaliku korra tasuja, et vastata tema enda poolt üles puhutud nõudlusele. Presidendina oleks Trump Ameerika julgeolekule aga suuremaks ohuks kui iga oht neist, mille vastu ta lubab seista. On ka võimalik, et Trump võib olla eksistentsiaalseks ohuks Ameerika demokraatiale endale.