Kersti Kaljulaid: rääkides Eestist

Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid. Foto: Peeter Langovits

Eesti tulevik on koos Põhjamaadega, kirjutab Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid.

Eestist rääkides, siis on see endiselt üks pisiriik Venemaa kõrval ja Euroopa serval, ida poolt vaadates tihti vastupidigi. Millest tulenevalt on vaja alati olla mitte lihtsalt mängus sees, vaid mängust ees. Nii nagu Nõukogude Liidu lagunedes oldi valmis, et võimaluste aknast välja hüpata, samamoodi tuleb praegu mõelda kõikidele stsenaariumidele, et mitte mõnda uude ajaloo musta auku sisse komistada.

Ajad on hullemad, mida me uuesti iseseisva riigina oleme näinud. Nad on siiski paremad kui need, mida me iseseisva riigina üle ei elanud. Milles seisneb vahe? Peamiselt selles, et Euroopas on välja arenenud oskus riikidevaheliseks mõistlikuks kommunikatsiooniks.

See on väga suur asi neile riikidele, kellel ongi vaid sõna jõud. Kahtlemata on see oluline neilegi, kelle arsenalis on muudki, aga väikeriigile on see ainuke kestmise ja edenemise garantii. Sõna jõud sõltub nii sõnumi tarkusest kui esitaja usaldusväärsusest. Usaldusväärsus põhineb varasemal sooritusel, ja kahjuks, nii ebameeldiv kui see ka pole, eelarvamustel lausuja suhtes.

Millest jõuame ringiga loo algusesse. Väike riik, suure kõrval, mandri serval. Me vajame kultuurilist kuulumist kooslusse, mis tunnistab meid kõhklusteta osaks iseendast. Paratamatult on meie kuuluvus Euroopa Liidu südames ikkagi «eesriide tagant pääsenu». On nõudnud suurt tööd, et eristuda. Me oleme täna põhjamaiseim ja tehnoloogiliselt arenenuim «pääsenu», mitte päris «üks neist». Mitte eriti idabloki riik, aga ka mitte mõne teise Euroopa loomuliku koosluse osa. Meil puudub oma Benelux.

Mis meid peale suhteliselt madala korruptsioonitaseme, toimiva õigusriigi, suure ajakirjandusvabaduse ja edumeelse e-riigi veel «arenenud riigina» näitab? Oleme päris hästi liikunud parkettidel ja kõnelnud lillede keeli. Uskudes, et probleem on vaid teistele selgitamises, kui eurooplased me väärtusruumi ja suhtumise poolest täpselt oleme. Sest iseenesest mõista me ju oleme. Vähemalt seni veel usutakse, et nii on.

Muidugi on vahepeal selgunud, et seda Euroopat, mille osaks me oleme, ei saa eriti võrrelda meie unistusega igavalt, kuid kindlalt arenevast Euroopast, mis maksab meile ära seni, kuni me oleme enam-vähem sama jõukad kui Euroopa keskmikud. Euroopa Liitu kuulumise ajal on meile osaks saanud omajagu peavalu (aga pea on alles, mis pole olnud kuigi garanteeritud sest kooslusest kõrvale jäänutele).

Siin on võlgades Kreeka, kehvas seisus pankadega Itaalia, sisejulgeolekukriisis Prantsusmaa ja Belgia, rahulolematu Suurbritannia, osavad peakontorite pealt teenijad Luksemburg ja Iirimaa, edukate maksureformidega oma sotsiaalset kuvandit küll vigastanud, aga see-eest majanduse päästnud Rootsi ja viimast parasjagu valusalt matkiv Soome.

On ka tavaliselt arusaamatu poliitikaga Slovakkia ja Tšehhi, sisse-välja integreeruv Poola (vastavalt sellele, milline valitsus on võimul), veidi enne normaalseks õigusriigiks kvalifitseerumist uksest sisse lastud Bulgaaria-Rumeenia.

Siiski on kogu sel rahvaste paabelil Euroopa Liidus olemas koht, kuhu kokku tulla ja kus varem kokku lepitud formaadis saab rääkida mistahes kriisist. Võlast. Ukrainast. Terrorist. Väike olemise riskidest ja suur olemise vastutusest. Igaühel võrdne sõna, aga koostöös teistega tihti võimsam kui vaid üks.

Kogu stereotüüpse lähenemise (mille näide on ka eelolev riikide «olemuste» loend) kiuste on see foorum alles. Kuid on asjaolusid, mis on sellele nii eksistentsiaalseks ohuks kui riskiks, et Euroopa Liit võiks areneda meile ebameeldivas suunas. Et «vanade olijate» džentelmenlikud kokkulepped hakkavad uuesti maksma. Et vabaturu instinktiga suure tegija lahkumine viib dirigisme'i võidukäigule. Et Venemaa kui «suure» keelt võetakse rohkem osata kui paljude «väikeste» ja idapoolsete, pealegi tihti laua ääres imelikult käitujate oma. Ja kõige hullem – et oskamatu ja diletantlik, populistlik ja häbenematu «oma asja ajamine» muutub normiks.

Kõik muu on ebameeldiv, kuid siiski laveeritav. Kui aga juhtub kõige hullem, siis ei ole meil enam seda kokku lepitud formaadiga foorumit, kus igaühe sõna maksab, isegi väikeriigi oma, mis asub kõrval ja serval. EL võib ise seejuures täitsa edasi eksisteerida, kaubandusliku protektsionismi taastulekut ma kuskilt paistmas ei näe. Neli vabadust on kahtlemata oluline, aga keerulises poliitilises keskkonnas on tähtsam poliitiline osa liidust – see, kus on kokku lepitud, et maksab sõna ja väärtused.

Meie asi on hoida oma poliitiline kompass kursil, mis aitaks koondada kõik need, kes on väikesed, eluliselt huvitatud väärtuspõhise Euroopa poliitikaelu jätkumisest ja asuvad meiega geopoliitiliselt sarnases situatsioonis. Eelistatult omavad head renomeed Euroopa «vanade» hulgas ja on seetõttu väärtuslikud liitlased sõjas eelarvamustega, mis meie endi suhtes veel alles on. Selliste riikide rühm on õnneks olemas.

Üllatus, meie loogilised liitlased sel raskel ajastul on eelkõige Põhjamaad. Meil on «traditsiooniliselt» head suhted. Aga ka «traditsioonilist» naabruskiusu üksteise suhtes. Välispoliitiline liin, mis Euroopa Liitu kuulumise ajal ja selle eel on eri perioodidel «tundnud suuremat ühtsust» Suurbritanniaga, Saksamaaga, Poolaga, teiste Balti riikidega – vastavalt olukorrale, saab ilmselt praegusel ajajärgul enim viia meid Skandinaaviasse, selle Euroopa Liitu kuuluvaisse ja ka mitte kuuluvaisse riikidesse.

Mitmetes Ida-Euroopa saatusekaaslastes valitseb mõistetamatu egoism ja soovimatus jääda vähemalt viisakaks partneriks. Kesk-Euroopas on valus segadus seoses mehhaanilise iibe abil taastoodetud «töökäte» eneseotsingutega. Lõuna on kaugel ja me oleme neile alati ebaolulised. Teisele poole kanalit jäävad mõttekaaslased on endisse süvenenud. Pole alternatiive.

Mis on meie ühishuvid Põhjamaadega, et nad peaksid laskma meil lahutamatult endi külge kasvada? Ainult väärtuselised, kui päris aus olla. Aga selle riikide rühma juures ongi hea, et sellest piisab.

20 aasta perspektiivis peab 500 miljonit eurooplast, mõeldes «Põhjamaad», automaatselt visualiseerima ka tükikese Soome lahe lõunakallast. Kümne aasta pärast peame saavutama selle, et nii tunneksid kõik teised põhjamaalased. Põhja-Benelux on Euroopa meile meelepärase tuleviku oluline eeldus, nii nagu algne Benelux suutis olla oluline Euroopa Liidu tuumikus siis, kui poliitika tavateadvuses oli sõnaõigus võrdelises seoses rahvaarvuga.