Vambola Paavo: kas ERM on tulevikus majanduslikult jätkusuutlik?

ERMi vana hoone Foto: Kristjan Teedema

Natuke rohkem kui kaks kuud jääb Tartus oodatud ERMi uue maja avamiseni. Rahvusmuuseum on kahtlemata Tõnis Lukase elutöö, mille eest mees on võidelnud ja nüüd selle ka valmis ehitanud. Hoopis olulisem on see, kas ja kuidas on muuseum tulevikus majanduslikult jätkusuutlik? Igal juhul peab maksumaksja olema valmis kõigele peale maksma. Millises suurusjärgus, selles on küsimus, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Vambola Paavo.

Hiljuti sattusin võrdlema kolme muuseumi piletihindu ja jahmusin. Lennusadam ja ERM on külastajale rahalises mõttes ühel skaalal. Perepilet maksab mõlemas 28, sooduspilet (lapsed, tudengid) Lennusadamas seitse ja ERMis kaheksa, üksikpilet täiskasvanule vastavalt 14 ja 12 eurot. Kuid Lennusadama puhul on tegemist Eesti, Baltikumi ja kogu Skandinaavia atraktiivseima kohaga, kus igav pole ei suurel ega väikesel külastajal. Kumu on hindadelt kaks korda odavam, nagu muide ka Tallinna loomaaed.

Tartus pingutati üle. Loodetakse turistide hordidele, mida ei pruugi tulla. Tark mees alustanuks soodsamate hindadega ja aja möödudes, kui külastatavus suureneb, neid tasapisi tõstnud.

Kus on need massid, keda hakatakse Tartu poole liigutama? Tunnistan, et praegu on neid raske näha. Aastakese, ka teise elab ära sellest, kui vabatahtlikult-sunniviisiliselt tehakse ERMiga tutvumine kohustuslikuks koolidele ja seenioride ühendustele. Aga paari-kolme aasta pärast?

Tallinna ja Tartu vahel pole kiirteed, turismibussid ei toimeta pealinna saabuvatelt kruiisilaevadelt Hiina, Jaapani ja USA turiste vaatama lapitekke, õllekappasid ja kirjavöösid. Vaevalt Eestisse saabujad seda soovivadki. Selle asemel läheb kruiisitaja Tallinna vanalinna, Lennusadamasse või Kumusse. Tartu on kauge ja jääb kohalikule külastajale.

Heal juhul suudetakse haarata Põhja-Läti ja Riia. Viimasel turule tulijal on raske teed murda, kui ees istuvad vanad tegijad. Leedulased ja lätlased pole ka altruistid, et hakkavad kohe Emajõe kaldale sõitma.

Turundus on peen teadus. ERM peab hakkama vilkalt käima suurtel messidel Berliinis, Londonis, Helsingis ja Moskvas. Valmistama kalleid filme ja trükkima brošüüre. See nõuab jällegi raha. Kust see tuleb? Piletituluga ei kata isegi palkasid, rääkimata meeletutest halduskuludest.

Kõigele hakkab riik peale maksma. Teenindada päevas 1000 külastajat, nagu loodetakse, selleks peab olema kas Peterburi Ermitaaž või Viini Schönbrunn. Sealgi on selline arv unistus.

Vaevalt hakkavad kõik ERMi külastajad uhkes restoranis laudu kinni panema ja tellima gurmeelõunaid. Kui eeskujuks võetakse pealinna hinnad, on tulemuseks häving.