/nginx/o/2016/07/25/5657081t1hb578.jpg)
Vanasti koguti igasuguseid asju. Mõni kogus marke, mõni mudelautosid, portselanist kassikujukesi või kleepse. Mina näiteks kogusin nätsupabereid. Praegu on tunne, et kui midagi kogutakse, siis ainult taskukoletisi - Pokémone. Mida küll üks selline virtuaal-reaalne kollidekogu kellelegi annab, arutleb arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.
Taskukollid on vallutamas maailma. Ilma naljata. Nad on kõikjal ja neid tekib pidevalt juurde. Nii kolle kui nende püüdjaid. Viimaseid on värskeimatel andmetel juba enam kui 30 miljonit, ehk «Pokémon Go’st» on juba praeguseks saanud maailma populaarseim mobiilimäng. Äppide võistluses teeb «Pokémon Go» ka kõigile suurtele juba pika puuga ära. Näiteks juba praegu veedavad «Pokémon Go» mängijad mängukeskkonnas enam aega kui Snapchatis, Instagramis, Twitteris või Tinderis. Kel huvi jooksvalt jälgida, kuidas taskukollid maailma üle võtavad, võib seda teha live-rakenduse kaudu.
Aga kui siiski on juhtunud nii, et te ei ole sellest mängust veel midagi kuulnud, siis on loomulikult viimane aeg guugeldama minna. Otsisõnana on Pokémon Go, muide hetkel popim kui vana hea interneti-otsisõnade esihitt «porr».
/nginx/o/2016/07/25/5657125t1h470a.jpg)
«Pokémon Go» fenomen on tegelikult isegi veidi kummastav, sest tegelikult pole ju tegemist kaugeltki mitte esimese ja paljude mängurite arvates kohe kindlasti mitte kõige parema liitreaalsust loova mänguga. Õigupoolest on taolisi mänge tehtud juba pikemat aega, «Pokémon Go» on lihtsalt esimene neist, mis tõepoolest on ülikiirelt edu saavutanud ja peibutanud mängijaks saama neidki, kes varem kunagi ühtegi arvuti-või videomängu mänginud pole. Nüüd võib aga Pokémonide jahtijaid pea kõikjal silmata.
Tõsi, päris igale poole ei tasu Pokémone otsima tormata. Näiteks Saudi Araabiasse, kus mängu mängimisega vahele jäädes ootab mitte Poké-stop, vaid arestikamber. Aga kohti, kus Pokémonide tagaajamist peetakse riskantseks või kõlblusevastaseks, on teisigi. Nii on ilmnenud, et teatud piirkondadesse (nt tuumajaama territoorium) või asutustesse (nt Holokausti muuseum) ei ole mõistlik kollijahile minna, või et vastupidi, teatud linnajagudes või maapiirkondades ei leidu pea üldse Poké-stop'e.
/nginx/o/2016/07/25/5657123t1h0928.jpg)
Näiteks USAs on täheldatud, et nendes piirkondades, kus enamik elanikkonnast on vähemusgruppide esindajad, on Poké-stop'ide ning Poké-võimlate arv märkimisväärselt väiksem kui rikastes ja ilusates või viksides ja viisakates elurajoonides, kus domineerib valge elanikkond. Ehk ka «Pokemon Go’d» mängides ei tohiks ära unustada selgeid seoseid tehnoloogiasse sisse programmeeritud võimusuhetest – isegi kollidejahil on võrdsemate seas võrdsemaid.
Tõsi on see, et kollide kogumine, nii nagu mis tahes muu kogumine, tekitab hasarti. Kui sul on üks käes, siis tahaks ju ka teist ja kolmandatki ja nii see läheb. Ja kui veel sõbrad ka kampa löövad – siis saab suhelda, omavahel kogemusi vahetada, jagada lugusid ja emotsioone ning loomulikult võistelda selles, kelle kollid on haruldasemad või kellel on neid rohkem. Selles mõttes läheb «Pokemon Go’l» nii nagu iga teisegi digivaimustusega – kollipüüdja staatuse omamine on kuuluvuse küsimus. Näiteks noorte kasutajate arv kasvab ilmselt just paljuski seetõttu, et tuntakse eakaaslaste sotsiaalset survet. Kui sa tahad kampa kuuluda, midagi lahedat koos teha ja sõpradega sarnaseid jututeemasid omada, siis on kollide püüdmine hädavajalik.
/nginx/o/2016/07/25/5657119t1h6cf2.jpg)
Jutuainest annab «Pokémon Go» igal juhul omajagu. Tundub, et kõigil on selle mängu kohta üht teist öelda. Näiteks ainuüksi esimese turul olnud nädala jooksul tehti mängu kohta Twitteris enam kui 15,3 miljon säutsu. Et selle numbri massiivsust tunnetada on hea, kui öelda võrdluseks, et «Brexitit» puudutas rahvahääletusele järgnenud nädalal kõigest 11,7 miljon säutsu; Euroopa jalgpalli meistrivõistluse teemadel säutsuti esimese nädala jooksul vaid 7,5 miljonil korral.
Ka meedia kajastab «Pokémon Go’ga» seonduvat üliaktiivselt, aidates massivaimustuse levikule omakorda tublisti kaasa. Kusjuures üsna palju on jõutud rääkida juba sellest, milliseid positiivseid ilminguid «Pokémon Go» mänguga kaasneda võivad. Nii mängijad ise kui ka mõned praktiseerivad psühholoogid ja teadlased on avaldatud arvamust, et mängu mängimine on heaks positiivseks impulsiks depressioonis ja ärevuse käes vaevlevatele inimestele, sest ajendab neid nelja seina vahel välja minema ning paneb konkreetse eesmärgi nimel tegutsema. Kuna varem on teadusuuringud korduvalt leidnud, et kehaline aktiivsus aitab parandada enesetunnet ning tõsta toonust, siis on spetsialistide sõnul ainuüksi see fakt piisav tõestus «Pokémon Go» võimalikust positiivsest mõjust inimpsüühikale.
Positiivset tagasisidet on mäng saanud ka terviseasjatundjate käest, kes näevad rõõmuga, et Pokémoni-jaht on pannud liikuma suured inimmassid, kes siiani aktiivsetest eluviisidest eriliselt lugu ei pidanud. Ja need, kes juba varem aktiivselt liikusid, liiguvad nüüd kollide jahil veelgi enam (iseasi muidugi, kuidas ja millega liigutakse). Ehk eriliste harulduste – Mew, Ditto või Articuno – aga ka teiste kollide kättesaamise hasart on juba praegu suutnud liikuma panna suuremad inimmassid kui mis tahes tervislikke eluviise propageerivad sotsiaalkampaaniad.
/nginx/o/2016/07/25/5657117t1h88f4.jpg)
Siinkohal on siiski paslik nentida, et rahva tervislikud eluviisid ei ole kindlasti mänguloojate üllas eesmärk, mille poole püüelda. Viimast kinnitab kasvõi tõik, et Jaapanis turule tulnud mängu jaoks on Nianticul sõlmitud partnerlus McDonald'siga, mille käigus kõik 3000 Jaapanis olevat McDonald'si restorani muutuvad Pokémoni-võimlateks. Ja see on kindlasti alles taoliste «partnerluste» algus, sest kasum tuleb ju kolliküttide abil kätte teenida.
Üheks lollikindlaks kasumikasvatamise viisiks tänapäeval on saanud kasutajaandmete kogumine ja kolmandatele osapooltele kena summa eest edasimüümine. Praegu vahetavadki kõik kollipüüdjad oma privaatsuse vabatahtlikult virtuaalse kollikogu vastu. Lisaks tavalistele kasutajaandmetele salvestub loomulikult ka iga kasutaja geopositsioneerimise ning Google'i kasutajakontoga kaasas käiv info.
/nginx/o/2016/07/25/5657121t1h62c1.jpg)
Tõsi, Niantic on tõotanud pühalikult, et teeb Google’iga koostööd, ega soovi kollipüüdjate isiklike e-kirjade sisu, või internetiotsingu ajalugu andmepilve koondada. Fakt on aga see, et «Pokémon Go» on kasutajatelt kogutavate andmete kasutuse ja kasutajaõiguste sõnastuses jäänud võimalikult ebamääraseks ning on sellega pälvinud andmekaitsespetsialistide ja tarbijaõigustega tegelevate juristide meelepaha nii siin kui sealpool ookeani. Õigupoolest on seis selline, et kui «Pokémon Go» enda kasutajaõiguste ja privaatsuspoliitika sätteid 9. augustiks ei muuda, ootab Nianticut kohtukutse, mille saatjaks on Saksamaa Tarbijaõiguste Föderatsioon.
Privaatsusteemalisi probleeme on «Pokémon Go» mänguga juba ilmnenud teisigi. Olgugi et kollikütid peaksid Pokémone leidma just avalikust ruumist, on juba praeguseks teada mitmeid juhtumeid, kus taskukollide kogujad eramajade hoovis või maja ees oma jahti peavad. Tüütud massid koduaias või umbepargitud majaesine eriti privaatsuseks ruumi ei jäta.
Eks erinevaid riske ja probleeme ole «Pokémon Go’ga» seostatud teisigi. Suures mängutuhinas kaduv reaalsustaju on vaid üks nendest. Kes astub auto ette, kes kukub aknast, kes kaljult alla. Teatatud on juba ka esimesest mänguga seonduvast surmajuhtumist – Guatemalas tapeti kolle jahtinud teismeline, tema kaaslane on endiselt haiglas.
Raske on täpselt ennustada, kui kaua kollipüüdmise vaimustus kesta võib. Kindlasti on palju neid, kelle kollikogu 1. septembri saabudes lukku lüüakse, sest suurte kasutajanumbrite üheks põhjuseks on kahtlemata ka väga tabavalt ajastatud turuletuleku aeg – suvi.
Kuid seni kuni uusi kollipüüdjaid ja kolle aina lisandub ning mida rohkemaid riike kollikogumise vaimustus tabab, on selge seegi, et mis tahes samasugusel mängul on «Pokémon Go» fenomeni järgnevatel aastatel raske millegagi üle trumbata.
Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.
/nginx/o/2019/09/22/12584441t1h3407.jpg)