Müncheni tragöödia toimumispaik

FOTO: Sebastian Widmann/AP

Viimastel aegadel on muutunud klišeeks fraas «maailm ei ole pärast seda enam endine». Tegelikult on maailm pidevas muutumises, lihtsalt muutused erinevad oma tempo poolest ning need on erinevalt tajutavad.

Meid järjest vapustanud terrorirünnakud, aga ka migratsioonikriis, on iseenesest teatavate muudatuste sümptomiks, mis Euroopas ja tema lähiümbruses pikemat aega aset leidnud. Nendest sündmustest võivad aga tulevikus tõepoolest tõukuda kaudselt uued arengud, mis võivad meile harjumuspäraseks kujunenud maailma põhjalikult muuta.

Möödunud reede õhtul saabusid sünged uudised Baieri pealinnast Münchenist. Nimelt oli tundmatu avanud tule linna ühes populaarseimas ostukeskuses. Pärast ilmus meediakanalites ridamisi teateid tulistamisest Karlsplatz'il ja metroos, ei välistatud ka mulluse Pariisi terrorirünnaku stsenaariumi kordumist. Suurlinnas puhkes paanika.

Hiljem lükati see informatsioon ümber ning selgus, et üheksa inimelu nõudnud tulistamise taga oli vaimuhaige iraani päritolu nooruk Ali Sonboly, kellele andis inspiratsiooni hoopis norralasest paremäärmuslase Anders Breiviku täpselt viis aastat varem toimepandud terrorirünnak, mitte islamistide üleskutsed.

Pariisi, Brüsseli ja teiste viimase aja terrorirünnakute üheks tagajärjeks on see, et inimesed on ära hirmutatud ning harvad pole näiteks intsidendid, kui restorani-või kohvikukülastajad jooksevad mõnes Euroopa pealinnas kahtlast heli kuuldes hirmunult tänavale, arvates, et tegemist võib olla terroriaktiga. Isegi Ida-Euroopa linnades võivad kuulujutud märgatud džihadistidest kaasa tuua korraliku paanika, nagu juhtus näiteks möödunud aasta lõpus Bulgaaria pealinnas Sofias.

Kahtlemata on viimase aja terrorirünnakutest palju õppida sisejulgeoleku eest vastutavatel agentuuridel, kellel tasub uurida ka teiste riikide kogemust, sest Nice'i rünnakuga analoogseid terroriakte on näiteks Iisraelis toimepandud juba 1987. aastast. Võib-olla on siin karuteene teinud meedia, kes pole väljaspool läänemaailma toimepandud terroritegudele eriti tähelepanu pööranud, kahandades nii tahtmatult 1990. aastate algusest religioossest terrorismist lähtuvat ohtu. Selge on see, et Euroopa peab rohkem tähelepanu pöörama sisejulgeolekule ning võtma ette samme asjakohaste ametkondade ja nende vahelise koostöö tugevdamiseks.

Viimase aja sündmused omavad kahtlemata mõju ka Euroopa riikide poliitikale. Saksamaal on järgmisel aastal parlamendivalimised ning kui probleemid immigrandi-taustaga elanikkonnaga end endiselt teravalt tunda annavad, siis mängib see trumbid kätte jõududele, kes nõuavad karmimat migratsioonipoliitikat, piiride sulgemist jms. Sama kehtib ka mitmete teiste Lääne-Euroopa riikide kohta. Omaette küsimus on veel see, kas ja kuidas peab kasvavale migratsioonisurvele vastu läänelik sotsiaalriigi-mudel.