Hardo Pajula: perevägivald tšehhi moodi

Majandusteadlane ja kolumnist Hardo Pajula. Foto: ERIK PROZES/

Mida ühist on keskaegsel adamiitide sektil, prantsuse jakobiinidel ja bolševikel tänapäevaste radikaalsete inimõiguslastega, kes on kaaperdanud humanismi-mõiste? Usk sellesse, et inimkonna progressil ning lõplikul õnnel on jalus teatud iganenud reeglid, mis tuleb hävitada, kirjutab konservatiivse maailmavaate kaitsmiseks asutatud Edmund Burke'i Seltsi üks eestvedajaid, majandusanalüütik ja kolumnist Hardo Pajula.

«Mida kujutab siis ikkagi endast inimõiguste loetelu?» küsib oma 2003. aastal kirjutatud essees «Milleks meile inimõigused?» poola filosoof Leszek Kołakowski. Sealsamas pakub ta ka vastuse: «See on ideoloogiliselt väljamõeldud põhiseadus kõigile maailma riikidele, nii minevikus, olevikus kui tulevikus, kavand heast riigikorrast, kus keegi ei kannata ja keegi ei tunne puudust; kõik elavad vendluses. Selle kavandi võiks lühidalt kokku võtta nii: maailm peaks olema õiglane, mitte ebaõiglane. Ja kes võiks vaielda vastu?»

Tõepoolest, kes? Amokki jooksvate inimõiguslaste edukus ja aina kasvavad pretensioonid rajanevad paljuski võtmetermini «humanism» kaaperdamisel. Tavakeeles tähendab humanism healoomulist inimlikkust, kõike seda – sõbralikkust, heldust, huumorimeelt jne –, mis annab inimelule kohati selle kordumatu võlu.

Ent inimõiguslaste käsituses on humanism ühtlasi ka progressiusk, veendumus, et end jumalate eeskoste alt vabastanud inimsoole on avatud enese- ja maailmatäiustamise lõputud horisondid. Paraku on samavõrd inimlikud aga ka vaenulikkus, kadedus ja pime fanatism. «Kanti ütluse järgi ei saa teha midagi täiesti sirget sellest kõverast puust, millest on voolitud inimene, järelikult jäävad seadusepiirangud, keelud ja käsud, ähvardused ja karistused meid saatma alati ja igal pool,» kirjutab Kołakowski.

Adamiitide, jakobiinide, bolševike ja kõige radikaalsemate inimõiguslaste arvates muudavad meid kurjaks ja õelaks aga just needsamad kooselu võimaldavad keelud ja käsud. Eelmainitud kirju seltskond väidab, et kui need kaotada, saavutab inimene taas oma loomupärase headuse ja reis tähtedele võib lõpuks alata. Igal ajal on aga olnud neid – kirik, aristokraadid, kapitalistid, valged mehed –, kes on sellesse plaani suhtunud umbusklikult ja neil on pahatihti läinud üsna haprasti.

Valitseva humanistliku ideoloogia peamine probleem on see, et kõikidel on voli uskuda, et nende kuitahes absurdsed pretensioonid maailma vastu tulenevad vääramatu jõuga abstraktsetest inimõigustest. On selge, et kõikide kõiki võimalikke ja võimatuid unistusi pühitsev õpetus ei saa olla eriti rahumeelne. Nii aimub äärmuseni arendatud inimõiguste lõppjaamas midagi sootuks võikamat, kui seda oli loo alguses esitatud suhteliselt banaalne peretüli.