Gert Siniloo.

FOTO: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES

See oli umbes kaks aastat tagasi, mil Itaalia peaminister Matteo Renzi pidas Euroopa Parlamendis kõne. Sealt läks lendu mõte: «Euroopa tehtud selfie näitaks väsinud nägu». Renzile, kes oli selleks ajaks valitsusjuhina töötanud napilt neli kuud, aplodeeriti ovatsioonidega.

Nüüd ei meenu see kõne eriti kellelegi. Itaalia on rändekriisi keskmes ning majandusprobleemid pole leevenenud, pigem vastupidi. Lisaks on Brexit andnud hoogu juurde pikka aega katlas podisenud murele Itaalia pankades.

Renzi peab pangad päästma, ent selleks erainvestorite raha kaasamine tähendaks poliitilist enesetappu. Valitsusel seisab sügisel ees ka rahvahääletus põhiseadusreformi üle, mille läbikukkumise korral on Renzi lubanud lahkuda. Ta asendataks kiiresti, ent tõenäoliselt mitte erakonnakaaslasega. Mehe suurimaks rivaaliks on tõusnud hoopis Viie Tähe Liikumise (M5S) üks liidreid, kelle populistlik platvorm on suunatud establishment’i vastu.

Populistide tõus on Euroopas praegu üleüldine, ent Renzi nõrkus peegeldab ka midagi muud, nimelt vasakpoolsete peavooluerakondade raskusi. Tõsi, Renzi Demokraatlik Partei pole siinkohal parim näide, sest tegu on jätkuvalt riigi populaarseima erakonnaga. Ent see võib peagi muutuda: M5S on küsitlustes tihedalt nende kannul.

See-eest on näiteid sotside kustumisest küllaga. Vahest markantseim neist on Saksamaa sotsiaaldemokraadid (SPD), kes on küll valitsuskoalitsioonis, kuid ei suuda küsitlustes koguda enam kui 25 protsenti, jäädes pikalt alla Angela Merkeli konservatiividele. Veel kehvemini läheb Kreeka PASOKil: nende poliitikat toetab vaid kuus protsenti valijaist, ehkki veel mõne aasta eest juhiti valitsust.

Sotside seis pole rõõmustav ka Austrias, kus SPÖ-le kuulub küll kantslerikoht, ent populaarseim erakond on hoopis parempopulistlik FPÖ, ja seda väikeste kõikumistega juba üle kahe aasta järjest. Ilmekad olid sealjuures viimased presidendivalimised, kus sotside kandidaat teise vooru ei jõudnudki.

Ning ka meil Eestis ei ole sotsiaaldemokraadid suutnud saavutada head valimistulemust, ehkki kohati on nad vaheküsitlustes olnud lausa populaarseim erakond.

Muidugi mängib igas riigis rolli kohalik poliitika, ajalugu, inimsuhted ja palju muud, ent see ei murra üldist trendi. Vasakpoolsetel on järjest keerulisem oma valijaid kõnetada, vähemasti sel määral, mis viiks nad valimisvõiduni. Tihti on raske aduda, millise programmi eest parteid nagu SPD või PASOK seisavad, kui kärped tabavad haridust, tervishoidu või sotsiaalseid tagatisi – valdkondi, mille eest needsamad parteid on ajalooliselt võidelnud.

Ma olen kaugel väitmast, et peavoolu sotsiaaldemokraatia on maha maetud. Küll aga peavad vasakpoolsed muutuvas maailmas, kust traditsiooniline töölisklass on kadunud, tulema välja värskete ideedega. Renzit parafraseerides: Euroopa sotside selfie on väsinud näoga.