Jaak Jõerüüt: USA presidendikampaania klassikaline element on vastandumine eelkäijale

Jaak Jõerüüt Foto: Sander Ilvest

Donald Trump, NATO ja Newt Gingrich moodustavad praegu, loodetavasti siiski lühikeseks ajalooliseks ajaks, mentaalse Bermuuda kolmnurga. Paljude jaoks on oht kaotada sellesse lõksu kui mitte oma (emotsionaalne) mina, siis mingi osa mõtlemisvõimest küll, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Et enam-vähem õigest nurgast hinnata neid lauseid, mille puhul Eesti (aga ka Läti ja Leedu) tunnevad end puudutatud olevat, on tarvis meenutada

a) et Ameerikas on käimas karm ja astronoomilisi summasid maksev valimiskampaania ja

b) et mõlema mehe suust on aegade jooksul tulnud veel mahlakamaid poliitilisi mõtteavaldusi, mis pole meid lihtsalt puudutanud.

Presidendikandidaat Donald Trumpi ütlusi on meil viimasel ajal ohtralt tsiteeritud. Kunagise USA Esindajatekoja spiikri Newt Gingrichi mittevabatahtlik ametist lahkumise lugu on aga piinlikkusega palistatud ja tema lahkumisavalduse kõige kuulsamat lauset tahaks esitada ka originaalis, sest mingi münt läheb tõlkes kaduma. See kõlas: [I am] «not willing to preside over people who are cannibals» ([Ma] pole nõus juhtima inimesi, kes on kannibalid – toim). Kommentaar on ülearune.

Mis puutub Peterburi eeslinna teemasse, siis on inimlikult ju mõistetav, et gloobuse mõõtkava tajuvad inimesed erinevalt. Newt Gingrichi tsiteerides esitatakse meil peamiselt seda: «Eesti on Peterburi äärelinn. Ma ei ole kindel, kas on mõtet riskida tuumasõjaga selle ääremaa pärast. Me peame mõtlema, mida see võib kaasa tuua.» Kuid, NB, isegi tema mainis enne tuumateemat hübriidsõja olemuslikkust. Ja veelkord NB – nimetatud erupoliitik ei ole NATO peasekretär...      

Eurooplasena on tarvis taas nentida, et vana kontinent on liiga kaua liiga harjunud ameeriklaste militaarvõime seljas liugu laskma

Mõeldes aga asja tuumale, on päris selge, et USA presidendikampaania üks klassikaline element on vastandumine vastandparteist eelkäija ehk praegu Barack Obama poliitikatele, sealhulgas välispoliitikale.

Kuna mul pole kahtlust NATO solidaarsuspõhimõtte säilimises, mida on just äsja kinnitanud paljud, asealhulgas NATO peasekretär Jens Stoltenberg, siis lubatagu pigem mõned otsesed märkused.

Esiteks. Kas kõigi Balti riikide kohustused NATOs on tegelikult täidetud? Ei ole. Eesti on oma teinud, seda meenutas täpselt ja säutsuvalt ka meie riigipea. Eesti on olnud sõnapidaja ja seda teatakse. Aga Läti ja Leedu on alles teel 2 protsendi piiri poole. Selge see, et ebamääraste «kohustuste» ja paragrahv viie sidumine on meelevaldne, ent torge tabab paraku lõunanaabrite valusat kohta.

Teiseks. Eurooplasena on tarvis taas nentida, et vana kontinent on liiga kaua liiga harjunud ameeriklaste militaarvõime seljas liugu laskma ja alles viimasel ajal, oh imet, märkame mõnes Euroopa riigis julgeolekulise eneseuhkuse ärkamist. Kuid ärkamisest on vähe, see peab ka reaalselt asendama mugavusmullis peesitamist.

Kaitsekulude probleem puudutab suurt hulka NATO liikmeid, kes ei ole jõudnud kokku lepitud 2 protsendi piirini. NATO ühtsus on ühtsus, kuid mille pagana pärast peab ühtsuse hoidmine olema veeretatud ainult mõnele õlale? Trump ja Gingrich ei ole esimesed nimekad ameeriklased, kes eurooplastele täie õigusega nende kaitsekulude vähesust nina peale kirjutavad.

Tegelikkusele võiks vahelduseks otsa vaadata, isegi kui see on ebameeldiv.