Tarmo Soomere: kliimateaduse saamatus on vesi poliitilise kempluse veskile

Tarmo Soomere Foto: Sander Ilvest

Maitse üle teaduspärast ei vaielda, ütleb eesti vanasõna, jätab aga ütlemata, et tänapäeval maitse pärast pigem kakeldakse või isegi tapetakse. Kliimamuutused on üks valdkondadest, kus hea maitse on suuresti asendunud vaimse vennatapusõjaga ja kus teaduslikud argumendid põrkuvad nii omavahel kui ka ühiskonnas käärivate protsessidega ning segunevad pigem religiooni valdkonda kuuluvate kategooriatega, kirjutab Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere.

«Vaatame faktidele otsa enne, kui midagi otsustame,» ütleks seda kuuldes nii teadlased kui ka ametnikud. Olgu nii. Mõne aasta eest Saksamaa rannikuregioonide ametnike seas tehtud küsitlus näitas, et lõviosa teadmistest kliimamuutuste kohta olid nad saanud ajalehtedest või televisioonist. Vaid kolm-neli protsenti küsitletutest tunnistas, et nad olid midagi olulist kuulnud kas otse teadlaste käest või lugenud teadusartiklitest.

Pole mingit alust arvata, et muudes maailma osades see teisiti oleks. See tähendab, et teadlased on kliimamuutuste ümber käivast suurest mängust sama hästi kui väljas ning see, mida nad teevad, tõestavad või ümber lükkavad, läheb otseselt korda parimal juhul ühele kahekümnest.

Ilm ja kliima

Tänapäeva infoühiskonnas võiksime oodata, et internetis liikuv teave peegeldab usaldusväärselt ühiskonna kui terviku teadmust olulistest asjadest. Näiteks seda, mis on ilm, kogeme kõik oma nahal kui igapäevast reaalsust meie ümber. Kirjeldame seda mitmel moel, alates temperatuurist ja õhurõhust ning lõpetades keeruliste suurustega nagu UV- indeks või aerosoolide kontsentratsioonid. Mõne päeva jagu saame ilma ka üsna täpselt prognoosida. Aga päris kindlasti oskame öelda, kas tänane ilm on hea, halb, mõnus, masendav või hoopis kuri.

Vikipeedia peegeldab seda teadmust kenasti. Ingliskeelne info täidab seal üle kümne lehekülje pluss kümneid viiteid muudele materjalidele. Eestikeelne materjal on natuke lühem, nii 7–8 lehekülge, aga igati sisukas ja toetub neljakümnele algallikale.

Hoopis teisiti on asjad kliimaga. Ingliskeelne Vikipeedia pühendab sellele ligi 15 lehekülge, mis toetuvad ligi 60 allikale. Eestikeelne versioon täidab napilt pool lehekülge ja toetub ühele artiklile aastast 1948, mis selle valdkonna kiire arengu taustal on kui relikt kiviajast. Mis iganes on nende numbrite taga, üks aspekt kumab selgelt: Eesti ühiskonnas, seega ka lõviosa teadlaste seas, ei ole ettekujutust, mis on kliima. Kui räägime Eestis kliimamuutustest, siis me lihtsalt ei tea, millest räägime. See on sõna, millel puudub meie maal sisu. Loodus ega ühiskond tühja kohta ei salli. Kui teadlased ei paku adekvaatset ja usaldusväärset informatsiooni, täidavad selle lünga teised.

Mis on kliima?

Kliima jaoks kasutame hoopis teistsuguseid väljendeid kui ilma puhul; selliseid, millel on selge sisu – nagu troopiline, arktiline, kontinentaalne või mereline. Sõnakasutuse erinevus peegeldab seda, et kliima on abstraktsioon, teatav matemaatiline kategooria. Matemaatikas peaks emotsioonide roll olema palju väiksem kui ühiskonnas, poliitikas või inimsuhetes. Kliimateaduses on asjad teisiti.

Kliima kui kategooria tähendus on ajaloos muutunud. Nico Stehri ja Hans von Storchi arvates domineeris kliima käsitlemisel antiikajast kuni 19. sajandini inimesekeskne vaatekoht. Kliima oli teatav väliste tingimuste kompleks, milles inimesed said elada ning ühiskond ja tsivilisatsioon eksisteerida. Kliimauuringud kujunesid omaette teadusharuks 19. sajandi teisel poolel. Siis kinnistus arusaam, et kliima on ilmanähtuste statistika, kuid siiski neutraalne, ühiskonnaväline süsteem.

Mõnikümmend aastat tagasi lisandus mõistmine, et inimkond suudab kliimat mõjutada ning et ühiskonnal on teatav roll kliimasüsteemi funktsioneerimises. Loogilise jätkuna kisti kliimamuutuste problemaatika poliitilise võitluse areenile. Loomulikult taheti parimat, aga välja tuli nagu alati: «teaduslikkus» muutus malakaks, millega teisi tümitada ning suur osa diskussioonist omandas religioosse varjundi. Osa inimkonnast nimelt usub kliimamuutusi ja osa mitte. Neile sekundeerivad agnostikud, kelle jaoks kogu temaatika on mõttetu.

Teadlastel on sellest loost palju õppida. Kitsalt teaduslik argumentatsioon jääb inimestele võõraks ja poliitikutele kasutuks. Läänemere regiooni üks juhtivaid kliimateadlasi Hans van Storch rõhutab, et oleks väga vale mõelda, et inimesed või poliitikud ei saa lihtsalt asjast aru. Saavad küll: paremini, kui oskame arvata. Probleem on mujal. Oleme silmitsi olukorraga, kus teadlased ei ole viitsinud ausalt vastata ühiskonna õigustatud küsimustele ning pigem teatavad Hollywoodi filmitegelaste moel: «Te peate meid usaldama, sest me oleme teadlased.» Teisisõnu, ignoreerinud oma osa vastutusest teadustulemuste arusaadavaks tegemise eest.

See aeg on pöördumatult möödas, kui teadlastel (või veel varem alkeemikutel) oli tõe monopol. Teadlased konkureerivad «teadmiste ja selgituste» avatud turul kõigi nendega, kes viitsivad või tahavad maailma seletada või muuta. Teaduslikkus kui selline ei ole argument. Isegi kui miljonid faktid on kenasti riiulile laotud, võib üksainus kiusakas aspekt nende mõju hävitada.

Eriti demoraliseeriv ja akadeemiliste väärtuste positsioone kahjustav on meelevaldne (nt Al Gore’i stiilis) üldistamine ja loodusseadusi ignoreeriv lahmimine. Väljapääs on mitte lihtsalt veel rohkemate faktide kogumine, vaid sügav arusaam meie teadmiste piiridest ja (Augustinust parafraseerides) oskus eristada seda, mida teame, sellest, mida arvame teadvat. See on raske ka tippteadlastele.

Milline on olukord?

Lohutuseks neile, kes ei välista kliimamuutuste temaatika olulisust mere(äärsete) riikide jaoks, toon vaid ühe näite, kuidas lõviosa diskussioonist käib teise- ja kolmandajärguliste aspektide üle ning fundamentaalsed asjad jäävad kahe silma vahele.

Kaasaegsete mõõteseadmete abil saame üsna täpselt hinnata, kuhu on siirdunud alates 1970. aastast Maale lisandunud soojus. Kieli kliimateadlane Mojib Latif on selle kokku rehkendanud. Kõige enam kõneldakse atmosfääri keskmise temperatuuri tõusust. Sellega hirmutatakse ühiskonda nagu lambakarjust hundiga ning selle piiramise võimalused olid eelmisel aastal alla kirjutatud Pariisi kliimakokkuleppe keskne teema.

Tegelikult on viimase 40 aasta jooksul Maale lisandunud soojusest atmosfääri soojenemiseks läinud vaid üks protsent. Maapinna soojenemisse on salvestunud natuke rohkem, ligikaudu kolm protsenti. Sama palju on kulunud, et sulatada maismaa liustikke ja merejääd. See teeb kokku seitse protsenti. Ülejäänud 93 protsenti on salvestunud meredes ja ookeanides veemasside soojenemisena. Teisisõnu, atmosfääri soojenemisest rääkides kõneleme me mitte isegi jäämäe veepealsest osast, vaid paarist rannakivist, mis juhtumisi sellesse veepealsesse ossa pidama on jäänud.