/nginx/o/2016/01/05/4852831t1hc3e0.jpg)
Tänapäeval unistavad paljud värsked koolilõpetajad Venemaal astuda FSB akadeemiasse, milles nähakse teed kiire edu ja materiaalse heaoluni. Kuid nagu selgus selle nädala algul rahvusvahelise antidopinguagentuuri WADA raportist, ei tule FSB agentidel tegeleda ainult vaenulike riikide spioonide tagaajamisega – nagu arvavad noored, kes sellest karjäärist unistavad –, vaid ka tõelise kaardimängija osavusega oma maa parimate atleetide uriiniproovide vahetamisega.
Tegelikult on asi naljast kaugel. Rahvusvaheline Spordiarbitraažikohus Lausanne’is langetas lõpliku otsuse, lükates tagasi Vene sportlaste ja olümpiakomitee apellatsiooni. Nüüd on selge, et Venemaa kergejõustikukoondis ei võta osa 5. augustil Rio de Janeiros algavatest, järjekorras XXXI olümpiamängudest, kuna Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAFi) disklahv jääb kehtima.
Võimalik, et Venemaa riiklike dopingumahhinatsioonide tõttu jääb olümpiamängudelt kõrvale kogu Vene koondis. Lõplik selgus võib saabuda juba sel pühapäeval.
Olümpiamängude ajaloos oleks tegemist pretsedendiga. Riikidel on seni olnud keelatud osaleda poliitilistel põhjustel, nagu näiteks talitati Saksamaaga pärast Esimest ja Teist maailmasõda, või Lõuna-Aafrika Vabariigiga aastatel 1964–1992 seoses riigis kehtinud rassistliku apartheidisüsteemiga.
Ehkki Venemaa riigi- ja spordijuhid on oma meediaavaldustes taandanud toimuva lääneriikide poliitilisele kiusule, on tegelik põhjus ju selles, et viimastel aastatel kuhjunud tõendid osutavad häirival kombel pigem sellele, et süstemaatiline dopingukasutamine ning selle jälgede varjamine on muudetud Venemaal eksisteeriva riikliku sportlaste ettevalmistussüsteemi lahutamatuks osaks.
Põhimõtteliselt on rakendatud kollektiivse vastutuse põhimõtet. Rio mängude kontekstis polnud Vene kergeatleedid ju esimesed. 2016. aasta alguses keelati olümpiamängudel osaleda ka laialdaselt dopinguga patustanud Bulgaaria tõstjatel, kelle naljahambad ammu enne seda on ristinud mitte tõstmis- vaid dopingukoondiseks.
Meedias ja spordiringkondades on tõstatunud küsimus, kas kollektiivse karistuse rakendamine sellistel juhtudel on õigustatud või mitte, sest kahtlemata kannatavad Venemaa ja Bulgaaria puhul ka sportlased, kes ei ole patustanud. Kuid vaieldamatult on dopingukasutamine tänapäeva spordis üks suuremaid probleeme ning kompromisse sellega võitlemisel teha ei saa. Eriti arvestades eespool mainitud juhtumite ulatust.
Mängureeglid selles vallas on karmid, aga õiglased. Näiteks pallimängualadel võib dopinguvastaste reeglite kohaselt diskvalifitseerida terve meeskonna, kui teatud arv mängijaid keelatud ainetega vahele jääb. Ja mis kõige olulisem – need reeglid on kõigile ühesugused.