Gordon Brown

FOTO: SCANPIX

Suurbritannial on uus peaminister, kuid riigi Euroopa Liidu järgne tulevik jääb ebakindlaks. Hääletajate otsus Euroopa Liidust lahkuda näeb rakendamisel tõenäoliselt pikalevenivaid viivitusi, kirjutab Ühendkuningriigi endine peaminister ja rahandusminister Gordon Brown.

Esimene määramatus selles olukorras on lahkumisläbirääkimiste alguskuupäev. Protsess peaks lõppema kahe aasta jooksul pärast Lissaboni lepingu 50. artikli aktiveerimisest, kuid ametisse peaminister Theresa May on juba öelnud, et ta ei taha läbirääkimisi enne aasta lõppu algatada.

Teiseks ebakindlaks faktoriks on see, kas läbirääkimiste käigus leiavad korraga lahenduse nii Ühendkuningriigi Euroopa Liidust lahkumise tingimused kui tulevased kaubanduslepped Euroopa ühisturuga. Ühendkuningriik väidab, et artikkel 50 järgi peaksid läbirääkijad «võtma arvesse tulevaste suhete raamistikku», kuid ELi kaubanduse esindaja nõuab, et tulevasi kokkuleppeid saab arutada alles siis, kui Suurbritannia on liidust lahkunud.

Kolmandaks ebamäärasuseks on Suurbritannia läbirääkimiseesmärgid. Kas riik soovib täielikku ligipääsu ühisturule (nagu kokku lepitud Norraga) või vaid osale sellest (nagu kokku lepitud Šveitsiga)? Või valib riik hoopis samasuguse madalamaksulise suuna nagu Kanada, või hakkab kaubandus Euroopaga toimuma samadel tingimustel nagu Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) liikmed seda teevad?

Neljandaks tekitab ebakindlust hääletajate mure immigratsiooni pärast ja millise piirini igasugune uus ELi kaubanduslepe peab piirama tööliste vaba liikumist. Uus peaminister on öelnud, et ta ei nõustu ühisturule kaasamisega, kui sellega ei kaasne kokkulepet migratsiooniga tegelemise kohta.

Teoorias saaks Norraga sarnast lepet – Euroopa majandusala (EEA) liikmestaatust – laiendada piisavalt, et see sisaldaks ka Lichtensteini-tüüpi protokolli elamislubade piiramiseks või sisaldaks EEA kaitseklauslit, mis lubaks migratsiooni piiramist, kui sissevool muutub liiga suureks. ELil oleks aga raske sellise muutusega leppida, kartuses, et ka teised nõuaksid siis sarnast jaotust.

Viiendaks on ebamäärane ka ELi enese seisukoht läbirääkimistel, alates sellest, kes peaks läbirääkimisi juhtima – Euroopa Komisjon või Ministrite Nõukogu? Saksamaa kantsler Angela Merkel on juba esitanud selge väite, et tema ei anna komisjonile vaba voli Saksamaa eest läbirääkimisi pidada. Selle küsimuse taga on aga peidus juba järgmine: kas Euroopa lepib oma lõpliku seisukoha kokku enne Prantsusmaa presidendivalimisi järgmisel kevadel ja enne Saksamaa üldvalimisi järgmisel sügisel?

Kuues ebamäärasus seisneb läbirääkimisteaegses majanduslikus olukorras. Suurbritannia paistab olema liikumas majanduslanguse suunas, sest ettevõtted on oma investeeringud ajutiselt peatanud. Seega kasvab äriettevõtluse surve Ühendkuningriigi valitsusele, et edasiminek toimuks kiiremini, sest kauem ooteaeg tähendab usaldusväärsuse vähenemist, mis omakorda nõrgendab Suurbritannia positsiooni läbirääkimistel.

Seitsmendaks on ebakindel see, kas Ühendkuningriik ise suudab püsima jääda. Lord Northi mäletatakse ajaloos seetõttu, et ta kaotas Briti liidu Ameerikaga. Kaks sajandit hiljem võib lahkuv peaminister David Cameron olla ajalukku jäämas kahe liidu kaotamise tõttu – liit Euroopaga ning liit Inglismaa ja Šotimaa vahel. Konservatiivid tahavad, et Šotimaa oleks osa Suurbritanniast ilma Euroopata, aga šoti natsionalistid tahavad Šotimaad osana Euroopast ilma Suurbritanniata. Põhja-Iirimaa vabariiklased eesotsas Sinn Feiniga nõuavad hääletust Iirimaaga taasliitumise osas, mistõttu Ühendkuningriigi eksistents ise on suure küsimärgi all.

On üks moodus ebakindlust ja riski vähendada: valitsus peaks kiiresti teatama, et läbirääkimised Euroopa Liiduga lähtuvad Norra kuuluvusest Euroopa majandusalasse. See peaks looma selgust, et Ühendkuningriigis resideeruvad ELi kodanikud on oodatud siia jääma.

Selline suund annaks Suurbritanniale, mida ettevõtted tahavad – juurdepääsu ühisturule. Kuigi Ühendkuningriik peaks ikkagi ELi eelarvesse panustama, saaks riik taas võtta oma kontrolli alla riigi põllumajandus- ja kalastuspoliitika ning luua eraldi kaubandusleppeid (näiteks Hiina ja Indiaga). Euroopa majandusalaga liitumine annaks veel ühe eelise – Šotimaa saaks soovitud võrdsed võimalused 27 ELi liikmesriigiga kauplemiseks.

Ülioluline on ka lahendada lahkarvamusi tekitav migratsiooniküsimus. Igasugune reaalne lahendus peab sisaldama fondi nende kogukondade abistamiseks, mille tervishoiuteenused, koolid ja teised avalikud teenused on keskmisest kõrgema rahvastiku kasvu tõttu suurema koormuse all. Karmim miinimumpalga ja teiste töölisi kaitsvate seaduste rakendamine on samuti vajalik meie kõigi hirmude rahustamiseks, et migrantide tõttu keegi põhja käib. Euroopa majandusalaga liitumise läbirääkimised peaksid algama selle taustal, et meie liikmestaatus sisaldaks ka protokolli migratsiooni kohta ja võimalust kasutada kaitseklauslit, kui surve peaks kasvama.

Kaheksas ja veelgi suurem ebakindlus puudutab Briti ülemaailmset rolli tulevikus – eriti seda, kuidas riik reageerib globaalse majanduse keskme tagasipöördumatule liikumisele Aasia suunas ning tehnoloogilistele uuendustele, mis toovad suuri muutusi tööstuses ja ametites, mis omakorda suurendavad valijate hirme töökohtade väljavaadete ja tuleviku sissetulekute osas.

Referendumi tulemus paljastas, et suurem Brexitit toetav meelestatus on linnades, mis olid kunagi Briti tööstusrevolutsiooni keskmes, aga on nüüd täidetud mahajäetud tehaste ja töökodadega, mille on tinginud Aasia konkurentsivõime. Need alad hakkasid vastu poliitiliste ja ärieliitide nõuannetele hääletada liitu jäämise poolt ning nõudsid selle asemel kaitset ülemaailmsete muutuste käänakute eest. Lahkumise toetajate kampaania hüüdlaused, mille keskmes oli kontrolli tagasi koju toomine, joondus populistlike ja protektsionistlike liikumistega, mis on kõigis lääneriikides tekitamas mõrasid ajalooliselt kujunenud poliitilistesse lojaalsustesse.

Tulemus on avalikkuse ette toonud ka lahkehelid Töölisparteis, milles juhatus on tõstnud üleilmastumise vastase protesti kõrgemale võimu võitmisest ning parlamentaarne grupp teab, et peab selgitama, kuidas üleilmastumist saab rahva huvides ära kasutada.

Ka võimul olevad konservatiivid on globaliseerumisele reageerimises jaotunud: mõned usuvad ülemaailmsesse kõigile kättesaadavusse, teised usuvad, et Suurbritannia ei peaks välismaistesse asjadesse segatud olema, ning kolmandad tahavad sarnaselt Töölisparteiga olla Euroopa Liidu osa, vaadeldes seda mitte probleemina, vaid osana lahendusest globaliseerumisega hakkamasaamisel. Sellise jaotumise tõttu pole aga ükski juhikandidaat teinud ettepanekut, mis käsitleks usutavalt ka ennast mahajäetuna tundjate muresid.

Referendumijärgne Suurbritannia vajab põhjalikumat arutelu selle üle, kuidas riik peaks toime tulema globaalsete muutuste poolt tingitud väljakutsetega, ning kuidas selle eesmärgi täitmiseks rahvusvahelise kogukonnaga koostööd teha. Globaliseerumise kontrolli all hoidmiseks mõeldud elujõuline programm võtaks arvesse, et iga riik peab soovitud autonoomiat ja vajalikku koostööd tasakaalus hoidma. See tähendaks kooskõlastatud rahandus- ja fiskaalpoliitikat kõigis G20 riikides, uuendatud püüdlusi laiendada maailmakaubandust ning tugevamat fookust teadusele, tehnoloogiale ja innovatsioonile kui tuleviku majanduskasvu võtmele.

Nii kaua, kuni globaliseerumine näib olevat juhita, suruvad globaliseerumisvastased protestijad alla reforme, takistavad kaubanduskokkulepete loomist (näiteks üleatlandiline kaubandus- ja investeerimispartnerlus ning Vaikse ookeani ülene partnerlus) ning muudavad riigimajandusi vähem avatuks. Seistes nüüd silmitsi eluga väljaspool Euroopa Liitu, ei saa Suurbritannia neid ülemaailmseid probleeme eirata ega neist kõrvale hiilida. Ühendkuningriik peab nüüd otsustama, kas ta seisab vastu Brexitini viinud protektsionistlikule impulsile ja millist osa saaks riik mängida globaliseerumise kõigile hästi toimivaks muutmisel.


Copyright: Project Syndicate, 2016.

www.project-syndicate.org