Kerstin Meresma: ameeriklased teevad seda, mida neid kasvatati tegema

Kerstin Meresma Foto: Tairo Lutter / Postimees

Viimase aja suurenenud vägivallalaine, mille tõukeks on väidetavalt reaktsioon politsei rassivihale, on toonud tähelepanu keskmesse Ameerika ühiskonna vägivallaprobleemi.

Kolm surnud politseinikku USAs Baton Rouge’is ja kümme päeva varasem juhtum Dallases, kus tapeti viis politseinikku, olid mõlemad kättemaksuks mustanahaliste tapmise eest. Selle kõige valguses, lisades sinna veel USA koolitulistamised ja niisama psühhopaadid, jääbki arusaamatuks, miks ameeriklased jätkuvalt nii kirglikult nendesamade relvade omamist ja müümist karmistavate seaduste vastu on.

Ka on probleemil kaks külge – esiteks muidugi toimunud massitulistamised, kuid nende juhtumite puhul on neile väidetavalt eelnenud diskrimineerimine või asjatu vägivald politseiniku poolt. Relva väljatõmbamine ja inimeste pihta sihtimine on saanud justkui ameeriklaste viisiks, et saada tähtsale probleemile kajastust – näiteks sotsiaalmeedias. Youtube’is on iga Baton Rouge’i ja Dallase sündmusest tehtud video saanud pea kaks miljonit vaatajat.

Need tulistamised ei hõlma jõukudega seotud kokkupõrkeid või muud taolist, tegemist on tulistamistega, mille eesmärk on vigastada võimalikult palju tavainimesi või spetsiifilist ühiskonnagruppi, ehk niinimetatud vihakuritegudega – lihtsamas definitsioonis terrorismiga.

Politsei ei ole nende tulistamiste järel käed rüpes istunud, Baltimore’is on nüüd nõue, et igale väljakutsele vastatakse kahe autoga. Chicagos patrullivad ohvitserid paarides. Los Angeleses on suurendatud patrullhelikopterite ja kutsungitele vastava abimeeskonna arvu.

Pärast äsjaseid traagilisi sündmusi kohandatakse strateegiaid, muudetakse taktikat ja võetakse kasutusele uusi reageerimismeetmeid, et kaitsta end seesuguste sündmuste eest tulevikus, ehk muudetakse sõjapidamisviisi, mitte ei üritata rahu sõlmida.

Ja võib-olla ei nähtagi riigis, mis on olnud pahadega pidevas sõjas juba 16 aastat, lahendusena muud võimalust. Politseinikena teenivad leiba paljud isikud, kes on varem teeninud sõjaväes. Nii Baton Rouge’i kui Dallase tulistajad olid sõjaveteranid – üks neist oli teeninud Afganistanis, teine Iraagis. Vägivald ei ole neist kellelegi võõras.

Gersh Kuntzman kirjutab New York Daily Newsis, et probleem on hoopis ameeriklaste arusaamas, et inimeste tapmine on – näiteks keerulise rahvusvahelise probleemi korral – lahendus. Seda teed mindi ju pärast 11. septembri terrorirünnakut 2001. aastal.

USAs on üles kasvanud terve põlvkond lapsi, kelle kangelasteks on Afganistanis ja Iraagis võitlevad kaasmaalased. Kaasmaalased, kes on pühendunud vägivallale, ja arvavad, et see on õige.