Hanna-Kaisa Lepik: Lääs on Türgiga suhtlemisel keerulises olukorras

Hanna-Kaisa Lepik Foto: Erakogu

Türgi tuleviku suhtes ei olegi praegu niivõrd oluline, mis tegelikult reede ööl vastu laupäeva täpselt juhtus, vaid see, mis mulje Erdoğan suudab rahvale jätta, kirjutab magistrant Hanna-Kaisa Lepik.

Ekspertide hinnangul ei olnud riigipöördel, millel puudus rahva toetus, niikuinii erilist šanssi, kuid põhjendamaks ulatuslikke arreteerimisi on võimuesindajad kujutanud riigipöörajaid palju ohtlikemana, kui nad tegelikult olid. Igal rahvamandaadiga valitsusel on õigus seadusega karistada isikuid, kes vägivada kasutades riigivõimu vastu võitlema asuvad, kuid Türgi vastureaktsiooni meetodid on kaugel sellest demokraatlikkusest, mille eest võimuesindajad ise end seisvat väidavad.

Kuna Türgi puhul on tegemist mitmel tasandil olulise partneriga nii USA-le kui Euroopa Liidule, on mõlemad pingsalt jälgimas, mis saab edasi, kuidas vaevalt suudavad erinevad üleskutsed ja hukkamõistmised lääne poolt Erdoğani oma teelt autoritaarsuse suunas kõrvale kallutada.

Euroopa Liidu välispoliitika juht Federica Mogherini hoiatas Türgit, et ükski riik ei saa astuda Euroopa Liidu liikmeks, kui seal kehtib surmanuhtlus. Kui Erdoğan on otsustanud juhtivate riigipöörajate karistamiseks surmanuhtluse taastada, ei ole sellel ähvardusel suurt kaalu.

Türgi teekond ELi suunas

Türgi on Euroopa Liidu kandidaatriik olnud alates 1999. aastast. Liikmesuse realiseerumine pole kunagi eriti tõenäoline olnud, sest Türgi on kategooriliselt keeldunud oma vägede väljaviimisest Küproselt ning inimõiguste olukord riigis on kaugel Euroopa Liidu standarditest.

Alles selle aasta juunis ütles nüüdseks endine Briti peaminister David Cameron, et Türgi ei ole suuteline täitma vastavaid kriteeriume enne aastat 3000. Kuigi see sõnavõtt oli ilmselgelt Brexiti-vastase kampaania huvides rahustamaks hirmunud britte Türgi immigrantide eest, ilmneb kui kergekäeliselt on Euroopa liidrid nõus Türgi oma liidu tulevikust kõrvale heitma. Ei tasu loota, et Türgi riigijuhid oma naiivsuses sellised tendentsid märkamata jätavad.

Potentsiaalne Euroopa Liidu liikmesus on kaart, mida Türgiga suhtlemisel tihti kasutatud. Pidurdamaks illegaalset sisserännet oma aladele on Euroopa Liit lubanud Türgile anda kuus miljardit eurot, et ülal pidada Süüria sõjapõgenikke, kelle arv Türgis on vaikselt liginemas kolmele miljonile. Eeldusel, et sõjapõgenikele tagatakse laagrites inimväärsed elamistingimused, mis vähendaks nende isu Euroopasse jõuda, on Euroopa Liit meelitanud Türgit lubadusega liitumiskõnelusi taas elavdada. Tegelikult peaks ka Euroopa Liit Türgiga suhtlemisel pigem ettevaatlik olema, et viimane Süüria sõjapõgenike tulva ei vallandaks.

Tuues tänavatele tankid, külvasid riigipöörajad inimeste seas piisavalt hirmu, et soovida nüüd vastavat karistust läbikukkunud võimuhaarajatele. Rahva rahustamiseks on Erdoğan hea meelega lubanud sellele soovile vastu tulla. Riigireetmises süüdimõistmine on täiesti omane ka demokraatlikele riikidele, kuid 7000 isiku vahistamine ületab igasugused piirid. Kümnete tuhandete õpetajate ametist eemaldamine nende väidetava seose tõttu riigipöörde organiseerimises süüdistava Fethullah Güleniga on ohu elimineerimine täiesti teisel tasandil. Tõenäoliselt loodetakse õpetlaste hirmutamisega peatada erinevate progressiivsete ideede levikut.

Riigipöördekatse «peasüüdlane»

Erdoğan nõuab USA-lt Fethullah Güleni väljaandmist, kuid Washington viivitab otsusega, nõudes tugevamaid tõendeid 75-aastase imaami süü kohta. Arvatavasti ei saagi me teada, kas Gülen on süütu või mitte, sest Erdoğani pakutavatesse tõenditesse peaks suhtuma äärmise skeptilisusega. Vaevalt julgeb USA riskida oma mainega, andes välja inimese, kelle süüd on raske tõendada ning kes suure tõenäosusega Türgis surma mõistetakse.

Keeldumisel riskitakse aga suhete jahenemisega Ankaraga. Niigi ebastabiilses Lähis-Ida piirkonnas ei soovi USA kaotada ühtegi liitlast. Lõplik otsus näitab, kas Türgi strateegiline väärtus USA-le on nii suur, et nõustutakse Erdoğani dikteerimistele vastu tulema. Arvatavasti üritab USA selles olukorras ettevaatlikult mõlema poole vahel laveerida ning kasutab viivitamistaktikat, et mitte kahjustada oma rahvusvahelist mainet, kuid samas vältides Türgi vihastamist.

Türgit ei tasuks analüüsida läbi lääne standardite. Selge see, et haritumad inimesed suurlinnades kipuvad rohkem väärtustama sõnavabadust, demokraatiat ning sekulaarsust. Türgi on aga suur ja lai. Maapiirkondades peavad inimesed oluliseks eelkõige oma julgeolekut ja majandust.

Hoolimata ärevast olukorrast Türgi-Süüria piiril ning langusest maailma majanduses on Erdoğan tegelikult suutnud rahvale garanteerida need esmased vajadused. Just seetõttu on Erdoğani toetajad valmis andestama laialdased arreteerimised, mis on läänelike inimõiguste põhimõtetega vastuolus. Lõppude lõpuks vajab Erdogan oma võimu kindlustamiseks türklaste toetust, mitte USA või Euroopa Liidu heakskiitu.

Kuna Erdogani on juba võrreldud Putiniga, siis võib paralleele tuua ka siin – nii Venemaal kui Türgis nähakse meelsasti võimul kindlakäelist valitsejat, kes ei painduks rahvusvaheliste mõjutajate käe all. Mis sellest, et keskvõim on diktaatorlike sugemetega – peaasi, et riik tugeva liidri käe all koos püsiks ning rahva turvalisus tagatud oleks.

Türgi oli juba enne kehv näide islami ja demokraatia harmooniast, kuid riigipöörde katsele järgnenud «puhastus» viib selle Euroopa Liidu naaberriigi demokraatiast veelgi kaugemale.