Türgi president Recep Tayyip Erdogan (V) ja Venemaa riigipea Vladimir Putin (P)

FOTO: SCANPIX

Sel aastal kuulutas Venemaa president Vladimir Putin, et on loomas 400 000-pealist rahvuskaarti, mis kuuletub vaid talle. Paljud venelased imestasid uue sõjaväeüksuse vajaduse üle. Venemaa armee oli ju ometigi väidetavalt tagasi: Putin oli nad varustanud uue relvastusega ning isegi korraldanud selle tõestamiseks kaks väikest sõda – 2008. aastal Gruusias ja 2014. aastal Ukrainas, kirjutab Maailma Poliitika Instituudi vanemteadur Nina Hruštsova.

Läbikukkunud riigipööre Putini ametivenna Türgi presidendi Recep Tayyp Erdoğani vastu osutab aga olulisele põhjusele ihukaitseväe loomiseks. Putin on Venemaa demokraatlikud institutsioonid nii nõrgaks õõnestanud, et praegu saaks teda võimult eemaldada vaid läbi sõjaväelise putši.

Putinil, Erdoğanil ja isegi Hiina presidendil Xi Jinpingil on sarnased õigustatud hirmud oma poliitilise ellujäämise ees. Kõik kolm astusid ametisse süsteemides, mis asetavad võimu rakendamisele reaalseid piiranguid – isegi kui riigikord pole muus osas demokraatlik või on nii värske, et seda on võimalik summutada.

Erdoğani puhul kehtis Türgis õigusriik ja täitevvõimu piirasid institutsioonilised kontrolli ning tasakaalustatuse põhimõtted. Putini ja Xi puhul kehtisid kirjutamata reeglid, mis olid kinnistatud aastakümnetepikkuste pretsedentidega.

Recep Tayyp Erdoğan. Foto: Scanpix

FOTO: /AP

Need reeglid, mille Venemaal kehtestas 1953. aastal pärast Jossif Stalini surma Nikita Hruštsov ning Hiinas 1976. aastal Mao Zedongi surma järel Deng Xiaoping, loodi selleks, et võtta kõrgeima taseme valitsuselt verejanulisus, tagades et riigijuht ei ohusta ei oma eelkäijate ega kolleegide elu ja turvalisust. Sellises süsteemis võib valitsusametniku võimult eemaldada või koduaresti panna, aga puuduvad vangistamise ja füüsiliste vigastuste põhjustamise oht talle ning ta perele.

Putin ja tema rivaalid

Putin tuli 1999. aastal võimule osaliselt seetõttu, et ta mõistis ja paistis nõustuvat selle traditsiooniga. Boris Jeltsin ei valinud Putinit oma mantlipärijaks mitte tema silmapaistvate administratiivsete annete pärast, vaid seepärast, et Putin lubas võimule saades pakkuda Jeltsinile ja tema perele kaitset igasuguse juriidilise ja poliitilise karistuse eest.

Jeltsini puhul pidas Putin oma lubadusest kinni. Muudel juhtudel on Putin oma rivaalide jahtimisel näidanud välja väga vähe vaoshoitust. Näiteks oligarh Boris Berezovski sunniti maapakku, kus teda jätkuvalt taga kiusati ja rünnati, kuni ta lõpuks leiti 2013. aastal surnuna oma kodust, olles väidetavalt eneselt elu võtnud. Yukos Oili miljardärist omanikult ja Putini võimalikult poliitiliselt rivaalilt Mihhail Hordorkovskilt võeti tema firma, ta vangistati ning hiljem saadeti pagendusse.

Madalama profiiliga rivaalid ja vaenlased on saanud veel julmema kohtlemise osaliseks. Üks meedias palju kajastunud näide on pagendusse saadetud Vene luureohvitser Aleksandr Litvinenko, kes suri 2006. aastal Ühendkuningriigis kiirgustõppe, olles mürgitatud polooniumiga. Selle juhtumi puhul jõudis Ühendkuningriigi ametlik uurimine järeldusele, et Putin võis mõrvaplaanist teadlik olla, aga teistel juhtudel on Putini isiklik seotus teadmata. Üldine sõnum on aga selge. Putin ei allu ühelegi reeglile ning tema kättemaksu ulatusel ega halastamatusel pole piire, olenemata sellest, kui palju mõjuvõimu inimesel Venemaal olla võis.

Vladimir Putin. Foto: Scanpix

FOTO: SCANPIX

Hiinas on Xi avaldanud imetlust Putini meetodite üle ning ta on võimu tugevnedes võtnud kasutusele Putini strateegiad. Alates Dengi viimastest võimuaastatest 1980ndatel, on Hiinat valitsenud vorm kommunistliku partei sisesest kollektiivsest juhtimisest, kellel on samad kirjutamata reeglid, mis kaitsevad kõige võimsamaid karistuse eest. Xi valitsemise all on kollektiivne juhtimine muutunud aga ühemehevalitsuseks ning kirjutamata käitumisreeglid on aknast välja lennutatud.

Rivaalide kõrvaldamine Hiinas

Nagu Putin, kasutab ka Xi korruptsioonivastaseid meetmeid rivaalide laialisaatmiseks, et koondada võimu enda kätesse. Sellises tegevuses on ta olnud veelgi halastamatum kui Putin. Sajad Rahvavabastusarmee vanemkindralid on süüdistustest vabastatud ja seejärel korruptsioonisüüdistuste alusel vangistatud.

Veelgi enam, Xi on rikkunud kommunistliku partei tava mitte võtta sihikule Poliitbüroo alalise komitee liikmeid ja piirduda vaid nende ametist vabastamisega. Üheks näiteks on siin Hiina kauaaegne sisejulgeoleku pealik Zhou Yongkang, kes on vangistatud süüdistustega altkäemaksu võtmises, riigivõimu korrumpeerimises (väidetavalt on tal olnud liiga palju armukesi) ning riigisaladuste lekitamises. Ka tema pereliikmed on vangistatud.

Zhou süüdistused saabusid peagi pärast alalise komitee liikmekandidaadi Bo Xilai kohtuasja ja vangistust. Mees võis olla planeerimas Xi vastu riigipööret. Mõlema mehe vangistusest sai alguse vanemjuhtide ulatusliku võrgustiku purunemine, kuhu kuulusid ka provintsikubernerid ja Hiina Riikliku naftafirma juht.

Xi Jinping. Foto: Scanpix

FOTO: Liu Weibing/AP/Scanpix

Partei tavade ja valitseva eliidi kirjutamata kokkulepete rikkumisega saab järjest enam selgeks, et Putin ja Xi mõistavad, et nad ei saa võimu kunagi vabatahtlikult käest anda ilma, et nad peaksid kartma oma turvalisuse pärast tulevikus. Pole ka ime, et pärast 17 aasta pikkust valitsusaega kandideerib Putin põhimõtteliselt vastuseisuta 2018. aasta märtsis taas presidendiks.

Xil on aga probleem. 2017. aastal saab läbi tema esimene viieaastane ametiaeg ning pretsedent lubab talle veel vaid ühte viie aasta pikkust ametiaega. Kuna 2017. aastal vahetuvad välja ka viis seitsmest alalise komitee liikmest, oleks see tema vastastele sobivaks hetkeks vaidlustada tema valitsus ja nimetada talle mantlipärija. Ainuüksi võimaliku asendaja olemasolu võib olla Xi poliitiliseks surmaks, sest Hiina valitsuses tuntakse laialdaselt tema vastu viha.

Türgi läbikukkunud riigipöördest saati on Erdoğan käsile võtnud selle väidetavad algatajad ning loonud kahtlustäratavalt sobiva vahistamisnimekirja, millesse kuuluvad tuhanded poliitikud, sõjaväelased ja kohtutöötajad, keda ta süüdistab oma «demokraatliku» valitsemise ohustamises.

Erdoğan seisab nüüd silmitsi aga raske valikuga: kas järgida Putinile ja Xile mööda pöördumatut autokraatset teed või suunduda tagasi funktsionaalse demokraatia poole. Kuna isegi tema poliitilised vastased toetavad teda sõjaväelise riigipöörde vastu, on Türgi inimesed oma eelistused teatavaks teinud.


Copyright: Project Syndicate, 2016.