Eile varahommikul kõndisid Tallinnas Pärnu maantee viaduktil Nõmme poole kaks ehmunud ilmega vanemat prouat. Ühe naise vaevalisest astumisest oli näha, et pika maa käimine on talle selge piin. Minust möödudes pisut ebalevalt midagi omavahel arutanud prouadest võttis üks julguse kokku ja esitas vene keeles jahmatava küsimuse: «Kas vanalinna on veel pikk maa minna?», kirjutab ajakirjanik Hanneli Rudi.
Ilmselt oli mu nägu nii üllatunud, et ta pidas vajalikuks selgitada, et nad küsisid ekstra möödakäijalt teed ja see saatis nad just Nõmme poole. Minu kinnitust, et vanalinn jääb teisele poole, jäid Peterburist tulnud turistid alles siis uskuma, kui neile taamalt paistvat Oleviste torni näitasin. «Aga meile ju öeldi, et siiapoole tuleb pöörata,» kinnitas vaevaliselt käiv naine. Tema kaaslane püüdis halva mängu juures head nägu teha ja tõttas kinnitama, et äkki nad ikka ise eksisid.
Jalutasin koos prouadega lähemasse trammipeatusesse ja mul oli häbi. Jah, ma tean, et 1980ndatel oli pealinnas kombeks oma meelsust näidata ja vene keeles teeküsijaid saata Balti jaama mõttega, et sõitku okupandid esimese rongiga minema. Aga pidada sellist sissisõda praegu, iseseisvas Eesti riigis, on ausalt välja öeldes nõme.
Nii, nagu ei hõõruta enam saksa turistidele nina alla 700-aastast orjaaega, oleks ka vene turistide puhul aeg saada üle suurest vihkamisest nõukogude okupantide vastu. Ajad on muutunud ja viisakad inimesed oma külalistega nii ei käitu. Ometigi, kui milleski on eestlased ühel meelel, siis meie laitmatus lastetoas ja viisakas käitumises.