Ivan Makarov

FOTO: Teet Suur

Viimasel ajal taas puhkenud huvi venekeelsete inimeste integreerimise vastu Eesti ühiskonda pani kommentaatorid küsima – kas venelased kaitseksid Eestit sõjalise konflikti puhul; kuhu nad rändavad Eesti-siseselt; kas nad üldse tahavad lõimuda jne, kirjutab ajakirjanik Ivan Makarov.

Kui räägitakse sellest, et vene keelt kõnelevad inimesed koonduvad Tallinnasse ja eestlased kipuvad pealinnast lahkuma, siis tuletagem meelde, et veel 2009. aastal kutsus Juku-Kalle Raid «kõiki mõtlevaid inimesi ennast pealinnast välja registreerima, kuna maksuraha pole diktaatori kätte mõtet jätta». See on olukord, mida venelased ise on tabavalt kirjeldanud nii: «Ämma kiuste torkan endal silma välja, olgu siis ämmal kõvera lõustaga väimees.»

Loomulikult ei pidanud paljud linlased «diktaatori» maksetest ilmajätmist isamaa pealinna tulevikust tähtsamaks ega loobunud oma valimisõigusest Tallinnas, kuid ärgem unustagem, et üleskutse põhilised saajad olid eeskätt justnimelt eestlased. Ja kui paljud eesti inimesed usuvad igasugu selgeltnägijaid ja soodaga ravitsejaid, miks ei võiks nad usaldada ka Juku-Kalle Raidi. Kindlasti on ka tema teinud oma pisikese panuse sellesse, et, nagu uurisid välja Tartu Ülikooli teadlased, Tallinn muutub tulevikus venekeelsemaks, kuna eestlased kipuvad linnast välja kolima.

Venekeelses sotsiaalmeedias võeti tollal Raidi üleskutset hõisetega vastu: tubli, kasige vabatahtlikult minema, siis linn jääbki meitele – sest, nagu naljatati veel vene ajal, Tallinn on muidu tore vene linn, ainult et eestlasi paljuvõitu…

Siin ei oskagi muud, kui tänada keskerakonda tasuta ühistranspordi ja muude boonuste eest, mis teevad ka eestlasest pealinlasele valimisõigusest loobumise veel ka majanduslikult ebasoodsaks. Pangem tähele, et poliitikutest üleskutsujad ise trügivad ikka ja jälle pealinna võimukoridoridesse, omaenda üleskutsetest hoolimata. Ja ka «vene küsimus» jääb nii venelastest kui ka eestlastest poliitikute arsenali. Selleni välja, et isegi presidendivalimiste künnisel, kus rahvas on jäetud hääleõiguseta, mainiti Marina Kaljuranna päritolu.

Vene koole pressitakse ja «leivakohtadel» on venelasi äärmiselt vähe?

Teadlased ja sotsioloogid kostitavad meid rabavate andmetega rahvuste liikumise ja meelsuse kohta, mina aga soovitaksin kõigil tutvuda värskelt avaldatud Eesti Kultuurikapitali 2016. aasta teise jaotuse stipendiumite ja eralduste nimekirjaga. Eesti valitsuse rahvuspoliitika eriti ägedad kritiseerijad «vene» poolelt heidavad võimule ette, et iga kolmas Eesti maksumaksja on venekeelne, aga vene koole pressitakse ja riigi «leivakohtadel» on venelasi äärmiselt vähe.

«Iga kolmas» on selge liialdus, nii et veidi vähem lahmivad kriitikud käivad välja proportsiooni «iga neljas». Ka see on ülepakutud,  sellise elektoraadi nimel sõnavõtmine on samuti ebaaus, kuid kui rääkida sellestsamast kultuuritoetuste jaotamisest, siis näiteks iga neljateistkümnes selles nimekirjas võiks ju teoreetiliselt olla just «ühe neljandiku» esindaja. Aga pole isegi iga neljakümne neljas mitte… Kui uurida nimekirja rosinasaia hindava Tootsi kombel, siis tuleb paratamatult meelde tuntud fraas: «Otsi teisi mööda saia taga ja urgitse noa otsaga nagu narr, ennegu mõne kätte saad.»

Võib muidugi küsida – kas venelastel pole Eestis üldse intelligentsi, kas venekeelsed loomeinimesed pole absoluutselt lõimunud (mida vähemalt intelligentsilt võiksime ju loota), või siis… Ma ei tahaks praegu jätkata.

Vene loomeinimesena ütlen, et antud olukord mind isiklikult ei riiva. Arvangi, et Eesti ongi ainus koht siin maakera peal, kus eesti keel ja kultuur saavad areneda. Siin meie kõrval on vene keele ja kultuuri metropol, kohalikud venelased vaatavad valdavalt Venemaa telekanaleid ja Eesti lavadel esineb eesti artistide kõrval ka kolossaalne hulk Venemaalt tulnud külalisesinejaid. Näiteks kohalike vene muusikute põhiprobleem on mitte eestlaste ebaõiglane suhtumine, vaid ebainimlik lootusetu konkurents samakeelsete importtähtedega.

Aga siiski: Kultuurkapitali nimekirja on lõbus lugeda, selle saab rulli keerata ja tappa kõik nii eestimeelsete inimeste võrdõiguslikkust puudutavad argumendid kui kärbsed. Isiklikult minul puudub igasugune ettekujutus, mida tuleks siis teha. Võib-olla suhtuks asjasse huumoriga. Vahendite jaotamise salastamine äärmiselt tundliku informatsioonina ei tuleks kõne allagi, äärmiselt rumal oleks ka kvoodisüsteem. Tootsi ettepanek oleks aga just kvoodisüsteemipõhine: «Minu ema pragab iga pühade aeg, et justku koid on saiad ära ajanud, aga kas see minu süü on: pangu rohkem rosinaid sisse, küll siis saiad terved seisavad.»