Jürgen Tamme

FOTO: Andres Haabu/Postimees

Türgi president Recep Tayyp Erdoğan on süüdistanud võimuhaaramise katses Fethullah Güleni ja tema juhitavat usuliikumist, nõudes Ühendriikidelt tema väljaandmist. Gülen eitab sidet putšikatsega, väites, et selle võis lavastada Erdoğan ise oma võimu kindlustamiseks. Meil on sõna sõna vastu, selguse saamiseks napib aga infot.

Erdoğani sõnul on võitlus riigivastastega terav ja alles algusfaasis. Selliseid avaldusi, nagu ka nädalapäevade jooksul kinni peetud ligi 10 000 peamiselt sõjaväelase, kohtuniku ja prokuröri ning vallandatud kümnete tuhandete õpetajate, professorite, riigiametnike, luuretöötajate, ajakirjanike ja teiste saatust, tuleb tähelepanelikult jälgida.

Kui kõik need inimesed oleksid tõesti riigipöörajad, ei saaks Erdoğanile midagi ette heita. Riigireetureid karistatakse karmilt ka lääneriikides, mis on sündmustele Türgis reageerinud korralekutsuva vaikse köhatusega. Seadused peaksid igaüht neist kinnipeetutest kaitsma riigivõimu omavoli eest, kuid ajaloost leiab hoiatavaid näiteid.

Tahaks loota, et jaht Güleni liikumisele ei hakka meenutama Nõukogude Liidu võitlust olematute spionaažikeskustega. Selliste väljamõeldud organisatsioonide nagu Poola Sõjaväelise Organisatsiooni «liikmete» jälitamiseks, kinnipidamiseks ja süü tõestamiseks piisas vaid telefoniraamatust leitud poolapärasest nimest või palvehelmestest taskus.

Tahaks loota, et süüdistusi ei hakata koostama kaustade kaupa, nagu tehti Nõukogude Liidus, kus üheainsa päevaga võis langetada otsuse tuhandete inimeste saatuse kohta. Nn kaustade meetodi järgi koguti tuhanded aruanded kausta, sellele märgiti soovitud karistus ning saadeti Moskvasse, kus see kinnitati formaalselt allkirjadega.

Paljudel juhtudel olid ohvrid maetud nimetusse massihauda juba enne, kui kaustad nende süüasjadega Moskvas üle vaadati. Lõpuks saabus toimikuid sellises tempos, et neid ei suudetud läbi vaadata ning NKVD-le anti õigus ilma formaalsusteta süüdi mõista, tappa ja asumisele saata. Kõik riigi julgeoleku nimel.

Tahaks loota, et me ei näe Türgis näidisprotsesse, kus poliitilisi vastaseid süüdistatakse avalikel kohtuprotsessidel fantastilistes süütegudes ning hirmutatud ja läbipekstud kohtualused ei esita seetõttu vapustavaid ülestunnistusi terroristlikust vandenõust Erdoğani tapmiseks.

Tahaks loota, et Türgi julgeolekutöötajad ei ole sunnitud puhastuste kartuses oma usinuse ja lojaalsuse tõestamiseks leidma rohkem «süüdlasi», et sel moel oma ülemustele head muljet jätta. Vaevalt tahab ükski uurija praegu näidata, et tal jääb võitluses riigipöörajate ja -vaenlastega innust puudu.

Tahaks loota, et inimeste saatuse üle ei otsustata minutitega ja neid karistatakse selle eest, mida nad on teinud, mitte teatud gruppi kuulumise pärast. Ning loota, et Türgi võimud ei pane vastutust kõigi probleemide ja enda möödalaskmiste eest nn vaenlastele ega kehtesta nende kiirkorras mahasurumiseks erimeetmeid – näiteks surmanuhtlust.

Tahaks loota! Ja meenutada, et üks repressioonipoliitika paneb aluse vaid teisele.