Ahto Lobjakas: sireenid ja sireenilaul

Poliitikaanalüütik ja kolumnist Ahto Lobjakas Foto: Kaja Mõts/Valga maavalitsus

Euroopa Liidu uus välispoliitiline doktriin seab küll häid sihte, aga oleks ajaraisk otsida temast lahendusi praegustele eksistentsiaalsetele kriisidele Suurbritannias, Ukrainas, Türgis, Süürias ja mujal, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Uus strateegia sedastab kiiduväärselt, et tänapäeva maailmas ei ole julgeolekul piiri sisemise ja välise vahel, aga ei maini üha laienevaid kääre ELi toppamajäänud ideestiku ja seentena paljunevate «eksistentsiaalsete kriiside» tegelikkuse vahel.

Nii räägib dokument Vahemere lõunakaldast paarkümmend aastat vana dialoogi ja koostöö võtmes, olukorras, kus see regioon on jaotunud türanniateks ja ebariikideks nagu Liibüa. Kummalgi pole ELi väärtuste vastu vähematki reaalpoliitilist huvi, küll aga peaksid nemad ELile pakkuma eksistentsiaalset huvi migratsioonipumpadena. Ukrainas käib sõda, aga esimest korda mainitakse riiki strateegia 33. leheküljel «destabiliseerununa», mis on õige määratlus, aga mille raviks ei piisa enam ammu ELi naabruspoliitikast.

Türgi on oma despootlike putšijärgsete puhastuste ja välissüüdlaste otsimisega läänemaailmast väljakukkumise äärel. NATOst lahkumine tähendaks kohest konfliktikollet piiril Kreekaga, sidemete katkemisel ELiga tuleks ühendusel uue jalgealuse otsimist alustada mitte nullist, vaid sügavalt miinusest. Ometi asetatakse doktriinis Türgigi problemaatika laienemispoliitika raamistikku.

Suurbritanniast pole mõtet rääkidagi: ÜRO Julgeolekunõukogu alalise liikme ja tuumariigi võimalik lahkumine ELi piiridest tõstatub järelmõttena Mogherini allkirja kandvas eessõnas. Ometi on tegemist kogu ELi julgeolekupoliitika suurima katsumusega: kui ELi liikmega ei suudeta läbi viia lahutust, mis oleks vastutustundlik, reeglipärane ja väärtustest kantud, siis mida oodata selliselt ELilt Ukrainas, Türgis ja mujal?

Venemaa puhul on 2003. aastaga võrreldes perspektiivid muutunud. Enam ei nähta võimalikku strateegilist partnerlust (mis tegelikult olnuks 2000. aastate keskpaigani veel realistlik), vaid «strateegilist proovikivi». Nõutakse järjepidevat ja ühtset lähenemist, mis austaks rahvusvahelist õigust. Avatus dialoogile jääb, arutamaks erimeelsusi ja tegemaks koostööd huvide kattumisel. Sõnagi ei öelda aga erimeelsustest ühenduse sees, millest võimalik huvide kattumine (või mitte kattumine) esmajoones sõltub.

Siit tulebki sisse uue strateegia enda vaikne kallutatus. Ridade vahelt lugeja näeb seda «strateegilise autonoomia ambitsioonis», mida dokument ELilt nõuab julgeolekupoliitilises tegutsemises, piiramata seda hoiatusega, et NATOga ei konkureerita.

Bildti strateegia oleks siinkohal kindlasti teistsugune. Mogherini oma peegeldab Prantsusmaa, Itaalia jm Ladina-Euroopa hoiakuid, kuid praegusaegne Saksamaa on «vaagiv jõud», nagu kirjutab viimases Foreign Policy's välisminister Frank-Walter Steinmeier. Saksamaa vaagimine loob Euroopa reaalsuse.

Reaalpoliitika hõngu on kõige rohkem tunda viidetes eikellegimaale ELi ja Venemaa vahel. Viimase kohta käib lause, et «[i]ga riik peab taaslooma omaenese ühiskondliku leppe oma riigi ja kodanike vahel». Teisisõnu, enne kui riiklus on päriselt stabiliseerunud, ei võeta neid ELi pärisriikidena.

Sellest peegelduv relativism peaks mõtlema panema neidki, kes ELi uutes liikmetes fantaseerivad sõltumatumast tulevikust. EList kaugenemine käivitab vältimatult Moskva abikäega destabilisatsiooniprotessi, mis teeks sellistest uitajatest teise järgu riigid juba hoopis tõsisemas mõttes, kui seda oleks perifeeria staatus ühenduse sees. Et kiusatus ELis on tugev ja püsiv, näitab ununema kippuv fakt, et Prantsusmaa ja Hollandi referendumid 2005. aastal olid õigupoolest katsed saavutada «Poxit» – Poola lahkumine EList.

ELi tulevikust rääkides on kasutatud mõistet «varieeruv geomeetria» – kõik ei osale kõigis koostööformaatides. Ajalugu on selle vaidluse Brexitiga sama hästi kui prügikorvi heitnud. Praegusajal elame kõik varieeruvate kriiside geomeetrias. Euroopa Liit lendab püksitagumikuga, nagu ütlevad inglased. Mogherini strateegia on tore lugemine, aga ta eeldab, et kusagil on kokpit, tiivad ja mootor.