Tui Hirv: meie seas on kahjuks palju neid, kelle meelest erinevus ei rikasta

Tui Hirv Foto: Peeter Langovits

Mul on olnud õnn ja nuhtlus elada juba aastaid paralleelreaalsustes Nõmme-Tartu-Reykjavík. Majapidamine on mul Islandil, aga mõtetes elan kõigis kolmes kohas edasi. Miks õnn ja miks nuhtlus? Õnn on ilmselgelt silmaring ja võime lugu pidada nähtustest nii siin kui seal, millest vähem reisinud kohalikud ehk ei märka pidada. Aga nuhtlus – need on kasvuvalud, mida pean üha uuesti läbi tegema, jälgides Eesti (sotsiaal)meediat, kirjutab laulja Tui Hirv.

Ajal, mil maailmas juhtub tõesti suuri ja õudseid asju, kapitaalseid muutusi ja kõhedusttekitavat teadmatust liikumise edasisest suunast üleilmastunud oludes, leidub Eestis ikka veel virtuaalset ja füüsilist ruumi võtta häälekalt, ma ütleksin, raevukalt sõna tervishoidu puudutava sotsiaalreklaami kohta. Te teate küll, millisest kampaaniast ma räägin. Korraga on päevavalgele toodud mingi hämar nähtus, mida teadjad mehed nimetavad lahkema sõnaga hedonismiks, kangema sõnaga homopropagandaks ja veel kangematest sõnadest ma pigem hoiduksin.

Ma annaksin andeks, kui nii jäikadel, aegunud ja lausa inimsusevastastel seisukohtadel oldaks külapoe trepil või saunas. Aga kui risti löövad ette avaliku elu tegelased, keda me oleme ühel või teisel moel valinud endale teed näitama, enda elu eest otsustama, siis mul saavad jaks ja mõistmine otsa. Ja kahetsusväärsel kombel tunnen ma kergendust, et elu on mind toonud siia väiksesse kirjusse kalurilinnakesse Islandi Gröönimaa-poolses servas.

Ma tean, et ma pole üksi. Kümned, sajad, tuhanded minuvanused on pere loonud väljaspool Eestit. Piirid on ju lahti, miks mitte. Paremad sotsiaalgarantiid, kõrgem elustandard ja muidu huvitav. Aga kas meie lahkumine oleks nii massiline, kui meile ei hingataks pidevalt kuklasse: mitte igaüks ei ole meie jaoks piisavalt hea? Me teame, kuidas sa pead oma elu elama, meie meelest elad sa oma elu valesti?

Meie seas on palju neid, kelle meelest erinevus ei rikasta. Kelle meelest oleks lahendus see, kui kõik oleksid ühtemoodi, või kui teistsugused läheksid nelja tuule poole või vähemalt hoiaksid madalat profiili.

See on suuresti põlvkondade konflikt, ja eks piirkonniti ollakse ka eriarvamusel, kes võib kellega tänaval käest kinni käia. Meie seas on palju neid, kelle meelest erinevus ei rikasta. Kelle meelest oleks lahendus see, kui kõik oleksid ühtemoodi, või kui teistsugused läheksid nelja tuule poole või vähemalt hoiaksid madalat profiili. Kes tahavad, et Eesti avalik ruum oleks kantud kinnimätsimise kultuurist, kus kõik teeksid seda, milleks nad on ette nähtud läbi keskealise valge geneetilise eestlase silmade.

Armsad homo soveticus'ed, meie, noored, ei kavatse selles osaleda. Ma ei ole kindel, kas te annate endale aru, et kui te mõistate hukka mitte küll meid, vaid meie sõpru, kes mingi kriteeriumi põhjal teie armulikesse nelinurksetesse kastidesse ei mahu, ei leia me kunagi ühist keelt. Me ei saa kunagi jälile probleemide tõelisele olemusele, sest moraal takistab meid neid analüüsimast, lahenduskäike välja töötamast ja neid juurutamast. Väljaränne jätkub, iive kahaneb, rahvastik vananeb, tööjõudu ei jätku ja meie kulutame ikka oma vähest energiat tervishoiu edendamisele kaikaid kodaraisse loopides, viidates hedonismile ja «omasooiharusele» kui hukatuslikele anomaaliatele.

Omasooiharus oli pikka aega kriminaalkorras karistatav ja seepärast on mõistetav, et läheb aega, enne kui maailmapilt uue fookuse võtab. Aga süstemaatiliselt hukka mõista hedonismi – küll kasutades seda sõimusõnana noorte naiste eneseteostuse, küll vähem levinud peremudelite kohta?

Eestlane ei ole juba ammusest ajast tohtinud olla õnnelik. Orjapõli, rasked tingimused maaviljeluseks ja nõukogude kollektivism ei ole lubanud indiviidil ennast üles ehitada. Kui nüüd läänesuunaline avatus on pihustanud individualismi nagu umbrohuseemneid üle raudse eesriide, hakkavad vanad olijad kaitsma nakatunuid isikliku õnne eest. Et kõik oleks nii, nagu ikka on olnud. Aga milline ühiskond on õigupoolest tervem? Selline, mis püüab kramplikult püsida vanas, suletud ja pealispindses, või see, mis läheb muutustele vastu kokkuhoidva, analüütilise ja tegutsemisvõimelisena?