Vaidlus ettevõtete autode maksustamise üle on oluline, kuna meie ühiskond baseerub suuresti autotranspordil. Seega oleks vajalik selle valdkonna maksumuudatused läbi mõelda võimalikult isetult, pidades silmas eelkõige ühiskondlikku kasu.

Jah, ilmselt paljud ettevõtjad kasutavad tööautot erasõitudeks, kuid tekib küsimus: juhul kui panna peale krõbe erisoodustusmaks, kas ettevõtluselt saadav kasum võimaldab katta lisamaksu? Kahjuks meenutab Eesti maksumuudatuste mõju analüüs tihti raamatus «Totu kuul» kirjeldatud poliitikat, kus pükste või mütsi puudumine tähendas, et tegemist on lolliga, kes tuleb asumisele saata. Sarnaselt suhtub rahandusministeerium mikroettevõtjatesse, kes kingapaelu pingutades ellujäämise nimel rabelevad, EMTA termini järgi OÜtavad, mille tõttu jääb väidetavalt riigil maksutulu saamata. Räägitakse ettevõtluse soodustamisest, kuid kehtestatakse lisakoormisi.

Inimene töötab ettevõttes, kus ta vajab töö tegemiseks autot, muul ajal vajab ta autot erasõitudeks. Kusjuures ettevõttes tüüpiliselt pärast tööpäeva keegi autot ei kasuta ja  tööpäeval inimene tüüpiliselt ei kasuta eraautot. Kusjuures hiljutise Euroopa kohtu lahendiga on tööle sõitmine samuti töösõit. Talupoja loogika järgi võiks inimene hakkama saada ühe autoga. Samas ettevõtte vara tasuta kasutada andmine ei ole mõistlik ja töötaja auto kasutamine töösõitudeks tuleks kompenseerida.

Mis on siis mõistlik lahendus? Ma ise pean meelevaldseks auto kasutuse jagamist erasõitudeks ja töösõitudeks ning sellel põhinevat maksustamist.

Plaanitud erisoodustusmaksu muudatused tekitavad olukorra, kus rahaliselt kõige efektiivsem on omada eraautot ja tööautot, mis tähendab ühiskonnale väga suurt kulu ja vähendab märkimisväärselt inimeste tööviljakust, mis omakorda vähendab ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Erisoodustusmaks peaks olema selline, et soodustada inimestel töö- ja erasõitude tegemist ühe autoga. Maks võiks olla piisavalt väike, et mitte kedagi palju koormata ja võiks kehtida kõigile ettevõtete autodele.

Rahandusministeeriumi planeeritav kilovatipõhine maksustamine on probleemne. Kõik maksud peaksid olema põhjendatud ja eesmärgipärased. Väga raske on leida põhjuseid, miks peaks maksustama auto võimsuse, isegi kui see on mingis korrellatsioonis mingi teise näitajaga, mida me soovime maksustada. Rahandusministeeriumi argument, et see on kõige mugavam, ei ole eriti pädev. Ei saa maksustada mingit näitajat lihtsalt maksu arvutamise mugavuse pärast. AMTELi välja käidud CO2-põhine maksustus on juba selgelt parem maksustuse alus, kuna Eesti Vabariik võttis viimati Pariisis kohustuse vähendada CO2 heidet – see on globaalselt oluline ja arusaadav. Rahandusministeeriumi vastuargumendid pakutud variandile ei ole väga tugevad: vanadele autodele, millel ei ole ametlikke CO2 näitajaid, võib kehtestada mingi maksimummäära. Samuti viidati CO2 heitmete pettusele. Petiseid leidub alati, nende vahelevõtmisega tegeletakse.

Autode kleebistega varustamine tundub olevat üks väga võõras ja valest sajandist mõte. Kas tõesti on ametnikel vaja liikluses autosid liigitada ja selle põhjalt esitada küsimusi, kas sõit oli põhjendatud? See meenutab natuke nõukogude kommet, kus tööpäeval käisid ametnikud kinodes inimestelt küsimas, miks te kinos filmi vaatate, miks te tööl ei ole.

Teet Randma, Vabaerakond