Rasmus Lahtvee: kuidas tegeleda «pätikampadega»?

Rasmus Lahtvee Foto: Erakogu

Siin ja seal tõstatub aeg-ajalt ikka ja jälle üles teema, et kuskil on mingi «pätikamp», kes rahulikke elanikke terroriseerib. Stsenaarium on sellisel juhul harilikult üsna sarnane, kuid järjekordse «pätikamba» terrori all kannatajate mure loomulikult tõsine ja põhjendatud, kirjutab abipolitseinik Rasmus Lahtvee.

Esimene küsimus sellisel juhul on üsna tihti, et miks politsei midagi ei tee ja sellele järgnevad kommentaarid jätkavad riigi saamatuse ning võimetuse teemadel. Kahjuks jäetakse suures süüdlaste otsingus pahatihti tähelepanuta päris mitu võib-olla isegi kõige olulisemat aspekti.

Kes see «pätikamp» on? See küsimus on võib-olla ehk isegi kõige olulisem. Kahtlemata on ka teistsuguseid näiteid, kuid harilikult on elanikke terroriseeriv «pätikamp» rühm samas kogukonnas elavaid noori, kes mingil põhjusel on leidnud, et just selline tegevus on «kõige parem» vaba aja sisustamise viis. Kamba moodustavad samas konkreetsed noored, kes elavad kõrvalkorteris, kõrvaltalus, kõrvalkülas ja üldjuhul ei ole kogukonnas täiesti võõrad. Neid noori on kogukonna elanikud näinud ja nendega kõrvuti elanud üldjuhul juba aastaid ja teada on ka nende noorte vanemad.

Ka «pätikambaks» ei muutu mis tahes noorteseltskond tõenäoliselt üleöö, vaid algab see nagu nii paljudel juhtudel ikka – vaikselt, otsekui hiilides. Alguses on noortel lihtsalt igav ning käiakse koos. Seejärel tuleb mängu alkohol ja proovitakse jõudu näiteks mõne ehitise peal. Nähes, et keegi nende tegevusele ei reageeri ja neid korrale ei kutsu, muutuvad noored järjest julgemaks ja enam ei kardagi mingeid tagajärgi.

Lõpuks muutub selline olukord noortele «uueks reaalsuseks» ja kui mõni kogukonna liige nüüd otsustab reageerida, on tegelikult juba hilja. Selleks hetkeks ehk suisa aastaid karistamatust tundnud ning oma tegevuse piire laiendanud noored ongi nüüd muutunud «pätikambaks», kes neid korrale kutsuvale inimesele alkoholijoobes kallale tungivad.

«…aga mida mina teha saan?»

«Kõik see jutt on ju õige ja tore, aga mida mina teha saan?» küsivad selle peale paljud.

Turvalisus algab meist endist, meie endi valikutest ja tegudest! Nii ongi juba rikkumise märkamine ja sellest politseile teadaandmine vähim ja tegelikult tihti ka piisav reageerimine. Loomulikult on sealjuures oluline tagada iseenda turvalisus, mistõttu ei peagi iga inimene ise «pätikampa» laiali ajama minema.

Samas, kui ilmselgelt alaealise noore tähelepanu juhtimine sellele, et ta suitsetada, alkoholi tarvitada või mõnda maja akent sisse visata ei tohi, on täiesti normaalne teguviis. Üle pea kasvavadki probleemid siis, kui me juba n-ö väikestest asjadest mööda vaatame ja pea kõrvale pöörame ning tagajärjed on kahjuks kiired tekkima.

Soovides juba midagi rohkem ära teha ja tundes, et võiks näiteks kogukondlikku patrulli panustada, tuleb aga kõigepealt sellega kaasnevad ohud läbi mõelda. Hea võimalus sellise kogukondliku patrulli korraldamiseks on avaldada soovi astuda abipolitseinikuks. Kuigi kodanikualgatuse korras on loomulikult kõigil õigus avaliku korra rikkumise lõpetamiseks sekkuda, siis abipolitseinikuks olemine annab patrullijale ka sotsiaalsed garantiid. Abipolitseiniku koolituse läbinu oskab juba paremini hinnata ka iga konkreetset situatsiooni ja otsustada, kas mingi olukord on lahendatav omapäi või tuleks kutsuda ja oodata abiväge.

Kuidas edasi?

Pajusti ja ka juba varem toimunud Tartu näitel on olukord kahtlemata juba liiga kaugele eskaleerunud ja nendel juhtudel enam tõesti ainult ennetusega võib-olla midagi ei muuda. Loomulikult ei saa oodata ka, et kogukonna liikmed enda elu ja tervist ohtu seades korda rikkuvat nüüdseks «pätikampa» ise korrale kutsuma hakkavad, kuid mis tahes seaduserikkumistest politsei teavitamine on seda vajalikum ja suisa vältimatu. Vastasel juhul ei hakkagi midagi paremuse poole muutuma, vaid tõenäoliselt suureneb probleem veelgi.

Seega, märka enda ümber toimuvat ja anna sellest vähemalt politseile teadagi! Ükskõiksus «väikeste» rikkumiste puhul viib suuremate rikkumisteni ja tulemuseks on varem või hiljem sinu enda jaokski ebaturvaline elukeskkond.

Sinu turvalisust ei taga mitte umbisikuline riik, vaid Sina ise!