Verni Leivak: miks on Poolas hambaarsti külastamine oluliselt odavam?

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Poola on tore riik. Mitte ainult seetõttu, et õlle hind pole seitsme aastaga tõusnud. Kusagil ei kohta tigedaid teenindajaid ja isegi kui poola keelt ei oska, saab poes soovitava kauba müüjale kehakeeles selgeks teha. Täpselt nagu mõnes Lasnamäe Maximas, kui vene keele oskust napib.

Kolme puhkusenädalaga võõras riigis võib igasugu asju juhtuda, ning kuigi reisikindlustus sõlmitud, ei korva see hambaarsti külastust. Nii juhtubki, et reisikaaslasel tuleb pesast välja plomm, mis vähem kui aasta eest ühes Tallinna kesklinna hambakliinikus 180 euro eest suhu pandi. Ebamugav, vastik tunne – seda teame kõik.

Enam kui poole miljoni elanikuga Poznani linn. Teel rongijaamast kesklinna hotelli otsustab kohvrit lohistav kaaslane kohe tegutseda, ehkki kell näitab viis õhtul.

Ongi esimene teeäärne «stomatoloogia keskus». Valged diivanid, rahulik muusika. Registratuurinäitsik palub vabandust, et täna enam vastuvõtule ei saa. Aga kas homme kell kaks päeval sobib?

Hambaarstiproua on keskealine daam, kes õnneks ka vene keelt valdab. Uurib asja. Kuna purihammas on surnud, ei pea ta uue plommi panekut otstarbekaks ning paneb ette «kasvatada» sinna puuduv hambaosa juurde. Ja arvutab hinna – 200 zlotti (46,5 eurot), pluss 20 zlotti (4,65 eurot) tuimastava süsti eest. Sobib!

Juba võetakse suust jäljend, tagaruumis hakatakse «uut hammast» valmistama ning kaaslasel palutakse tunnike oodata. Poolteist tundi hiljem on külastus (hambaarstitoolis istudes vaatab patsient videofilmi veealusest maailmast) läbi ning kuna veel üks hammas vajab parandamist, pannakse aeg järgmisekski päevaks kinni. Sama töö, jälle 200 zlotti. Kolmandal päeva hommikul palub arst igaks juhuks läbi astuda, et asi üle vaadata.

Kaaslane ei osanud küsida, millisest materjalist tema alumised puri- ja esihammas üles ehitati, kuid töö kiiruse, kvaliteedi, patsienti suhtumise ja mis seal salata – hinnaga – jäi ta ülimalt rahule. Karbitäit käsitööšokolaadi poleks ta ju muidu stomatoloogidele kingituseks viinud.

Huvi pärast uurisin, millal Tallinnas vastuvõtule saaks. Enamasti kulub kaks nädalat. Ja hinnad enamasti tapavad.

Kuigi leiab kliiniku, kus esmakordne visiit on uuele patsiendile tasuta, küsitakse selle eest tihti 30 eurot. Täpselt nii palju, kui hiljuti olulise valimislubadusena tulevast aastast elluviidava hambaravihüvitisena meile kõigile lubatakse. Ent esimene külastus võib maksta ka kuni 60 eurot, ja võidakse küsida ettemaksu.

Hambumuse analüüsi eest tuleb tasuda 29, tuimastuse eest kuni 25 eurot, hambakivi eemaldamise hind kõigub eri kohtades lausa viis korda. Tähelepanuväärne on, et ühes kliinikus kasseeritakse «lapse psühholoogilise veenmise» eest 20 eurot. Tõsi, seda alates kolmandast veenmiskorrast (!).

Aitäh selle 30 euro eest. Aga kindel on seegi, et esmakordne visiit hambaarstile jääb paljudele paraku viimaseks.