Raul Rebane.

FOTO: Sander Ilvest

Me peame teadma, milline näeb välja Eesti meie tulevase riigipea mõtteis ja meeltes, et mitte avada võimalust populismile ja künismile, kirjutab meediaekspert Raul Rebane.

Valimised, ka presidendivalimised, on alati ettekujutus oma rahva tulevikust. See on suurepärane võimalus teha riigiinventuur ja uue tegijana öelda: «Tulge minu järel, ma viin teid….»

Aga kuhu? Just selle koha peal on juulis 2016 probleem.

Praegused presidendivalimised on eelmistest erinevad, sest ei ole suurt tunnetuslikku konflikti. Kui on tugev vastasseis, siis on lihtsam, kogu asi keerleb selle ümber ja nii on olnud kogu iseseisvuse aja. Alati toimus võitlus teljel minevik-tulevik. See oli reljeefne 2001. aastal ja eriti teravaks muutus 2006. aastal. Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilvese teist korda valimisel suurt vastasseisu ei tekkinud, kuna oma esimesel ajal olid nad ennast õigustanud, nii et reaalset konkurentsi ei tekkinudki.

Mida me teame?

Teame, et on olemas grupp kodanikke, kes tahab presidendiks saada. Nad on end esitanud ise või on seda teinud erakonnad, nad annavad palju intervjuusid ja käivad rahvaga kohtumas. Meediakommunikatsioon on selgelt keskendunud isikuomadustele ja proovitakse olla lahe, muhe, sõbralik ning tihti selline, mis vanematel inimestel on meeles laulusalmist «meid lapsi võtaks ta sülle ja silitaks hellalt pead.»

Veel teame, et Reformierakond on lõhki, Keskerakond on hingehaavadega, sest Edgar Savisaar kaotas Mailis Repsile. Erakondliku kandidaadi esitamise võidujooksu võitis IRL, kes tegi kiirvaliku Allar Jõksi kasuks, ja siis tulid riburada Mart Helme EKRE-l ja Eiki Nestor sotsidel. Vabaerakond kohtub.

Meedias on kandidaatidest palju isiklikku ja palju vandenõuteooriaid. Levinuim on praegu Ekspressi pakutud variant, et kuskil sõlmitakse kokkulepet, kus IRL visatakse üle parda ja võetakse punti Keskerakond, et hääled juba riigikogus kokku saada. Ja siis teha suured muudatused valitsuses.

Mida teame, see eriti hea välja ei näe. On mulje, nagu hüpleksid kandidaadid Juhan Liivi järgi «lillest lillesse », nende selja taga aga toimub erakondlik lehmakauplemine, kus tegeletakse «kurgid sulle, raha mulle» taktikaga.