/nginx/o/2016/07/19/5641615t1h9179.jpg)
Sõjaväelise riigipöörde katse Türgis kukkus läbi, selle juhid põgenesid Kreekasse asüüli otsima. Türgi presidendile ustavatel jõududel võttis alla 24 tunni, et kontroll taastada. Üle 200 inimese tapeti ja kuni 3000 sõjaväelast peeti kinni, kirjutab Kenti ülikooli rahvusvahelise äriõiguse lektor Gbenga Oduntan veebiväljaandes The Conversation.
Riigipöördeid veel toimub, kuid tegemist on järjest harvema sündmusega, eriti arenenud maailmas. Kaasaegne 21. sajandi poliitiline maastik on lihtsalt muutnud sõjaväeliste vahenditega võimu võtmise palju keerulisemaks.
Türgi on NATO liige, mis tähendab, et selle valitsus võib riigipöördekatse ajal oodata kaitset teistelt riikidelt. NATO üheks aluspõhimõtteks on see, et organisatsioon näeb rünnakut ühele liikmele rünnakuna kõigile liikmetele. Kreeka riiklik sõjavägi oli valvel peaaegu sama kiiresti, kui teated riigipöörde kohta levima hakkasid. Üksused olid valmisolekuseisus vaid tundidega.
Kui NATO siis peakski sõjaliselt reageerima, sekkub ÜRO, et taastada rahu ja julgeolek. Sõjaväelise valitsuse saatus sõltubki lõppkokkuvõttes ÜRO reaktsioonist. ÜRO sekkub, kui sündmust peetakse ohuks rahvusvahelisele rahule.
/nginx/o/2016/07/18/5637355t1h0b28.jpg)
Peab siiski ütlema, et ÜRO ei ole harilikult sõjaväelisi riigipöördeid pidanud ohuks rahvusvahelisele rahule, kuid Türgi geograafiline asukoht on siin oluliseks teguriks, olles ikkagi väga püsimatu piirkonna keskel.
Isegi kui riigipöörde kavandajatel õnnestub riigipea kukutada, on neil vaja leida oma õiguspärasusele rahvusvahelist tunnustust.
Kuni riigipöördekatse eelõhtuni naljatlesid maailma riikide juhid sageli Recep Tayyip Erdoğani kulul või vähemalt ilmutasid muret tema autoritaarsete kalduvuste kohta. Selle sündmuse valguses avaldab enamik neist talle aga korrektselt toetust.
On keeruline teada, mis oleks juhtunud, kui riigipööre oleks olnud edukas, kuid tänapäeva juhid ei ole eriti innukad toetama ohtusid demokraatlikult valitud valitsustele – isegi neile, kelle tegevus on olnud kahtlane.
Kui mõni rühmitus peakski saavutama oma riigipöördele rahvusvahelise toetuse, on neil võimu hoidmine palju keerulisem, kui see oleks olnud 20. sajandil.
Väline sekkumine nii sõprade kui vaenlaste poolt oleks vältimatu. Olgu tegemist siis inimõiguste, vahetuskursside, rahanduspoliitika, relvakontrolli, sõjategevuse, keskkonnakontrolli või vähemusõigustega, aga individuaalsetel riikidel on meie globaliseerunud maailmas järjest vähem tähenduslikku kontrolli.
ÜRO inimõiguste ajastul ei ole riikidel enam piiramatut suveräänsust selle üle, mis nende riigi piirides toimub. See on enamasti sobilik demokraatlikule valitsusele, kuid muudab võimu ise võtnud sõjaväerežiimile kontrolli saavutamise keeruliseks.
Peale ÜRO on tänapäeval rohkem aktiivsed ka sellised inimõiguste grupid nagu Amnesty International, Punane Rist, Greenpeace ja Human Rights Watch. Toore jõuga teisitimõtlejate allasurumine leiab tõenäolisemalt vastuseisu nii riigi sees kui sellest väljas.
/nginx/o/2016/07/18/5640015t1h2623.jpg)
Inimesed, kes võimu võtmisel riskisid oma eluga, kipuvad olema tõrksad selle kohesel loovutamisel, kuid elame «kolmanda põlvkonna õiguste» ajastul. Demokraatlikku valitsemist nähakse järjest enam inimõigusena, mida kinnitab ka ÜRO. Sõjaväeline valitsus seisaks silmitsi vankumatu survega taastada oma riigis demokraatlik riigikord.
Vaid veidi üle 40 aasta tagasi oli maailmas alla 30 kehtestatud demokraatliku riigikorra. Praegu võib demokraatlikuks pidada peaaegu pooli maailma riike, kuid täielikult lääneriikide stiilis demokraatiaid on vähe – ainult 20 riigis.
Sellest olenemata on tegemist fenomenaalsete muutustega ülemaailmsel tasandil, mis annab veenvalt tõestust, et demokraatia idee on siiralt universaalselt meelepärane. Tänapäeval elab rohkem inimesi ja suurem protsent maailma rahvastikust demokraatliku isevalitsemise korra all kui kunagi varem inimajaloo jooksul.
Türgi inimesed olid tõesti väga õnnetud, nähes sõjaväge oma tänavatel ning nad ei ole läbikukkunud riigipöörde kavandajate suhtes lahked olnud.
Tervikuna on hea, et sõjaväeline riigipööre Türgis läbi kukkus. Demokraatia universaalsust ei tohiks ohverdada praeguste riigijuhtide ebapopulaarsuse altaril. Ka rahvusvaheline seadusandlus muudab selle juhtumise järjest enam keeruliseks.