15. juuli hilisööl toimus Türgis sõjaväeline riigipöördekatse. Varasemalt on armeel korduvalt õnnestunud riiki pöörata, ent president Erdoğani suurenev isikukultus ähvardab demokraatia eest võitlejate tagakiusamist hoogustada. Postimehe otsestuudios selgitas Rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadur Helga Kalm muutuste keerises oleva Türgi mõju läänemaailmale.

Sõjaväe roll Türgis on sootuks teistsugune ja kannab hoopis teistsugust ideoloogiat ja väärtusi kui Eestis ja läänemaailmas. See on selline demokraatia, riigi ja usu lahusseismise sümbol.

Türgis on hetkel sõjavägi üks väheseid institutsioone, mis ei ole islamiseerumisega kaasa läinud, mis püsib usku eemal hoidva institutsioonina, mis on võrdlemisi liberaalne ja seetõttu on olnud raskem seda riigivõimule allutada kui teisi riigi institutsioone. Sõjavägi on traditsiooniliselt olnud demokraatlike väärtuste kaitsja. Eriti praeguses kontekstis, kus Türgi riik tervikuna on liikumas suurema islamiseerumise poole.

Mida see tähendab, et öeldakse, et Türgi armee on kemalismi eestkõneleja, kui me räägime Mustafa Kemal Atatürkist, kes pani paika selle statement'i, et riik, ideolooga ja usk olgu lahus ja kaasaegse Türgi rajajaks teda peetakse, siis milles see armee puhul avaldub? Kas selles, et aeg-ajalt, kui vaja on, teeme riigipöörde või teeme riigipöördekatse? Kuidas armee roll seal igapäevaselt on, kui palju nad pildis on?

Ma arvan, et nad on tõepoolest demokraatlike väärtuste kandjad, kuid igapäevaselt nad pildis siiski ei ole. Türgi puhul ei ole tegemist poolmilitaarse režiimiga, Türgis toimuvad siiski demokraatlikud valimised, kus sõjavägi ei sekku. Kuni riigipöördekatseni arvati, et riigipöördekatsete aeg on läbi ja sõjavägi enam ei sekku. Erdoğan on ka püüdnud sõjaväge reformida ja allutada enda meelsusele.

President Erdoğan rõhub sellele, et ta on demokraatlikult valitud, et justkui kõik, kes seda riigipööret üritasid, oleksid tegelikult kuidagi riigi ja tema vastu. Kuidas, kelle kasuks see võimuvõitlus Türgis kaldub?

Türgi ühiskond on väga suures osas riigipöördekatse vastu. Inimesed, kellele ei pruugi Erdoğan meeldida poliitilisel tasandil, on ta siiski demokraatlikul tasandil valitud riigipea, kellel on igasugune õigus seda riiki juhtida, täpselt samamoodi, nagu meie peaministril on õigus meie riigis toimuvat juhtida. Siin ei ole põhimõtteliselt mingit erinevust. Kõik need inimesed, kellele Erdoğan isiklikult ei meeldi, ka nendest peaaegu keegi ei toetanud riigipöördekatset.

Millest kõneleb Erdoğani suurenev isikukultus? Öeldakse, et ta võib saada Türgi Putiniks. On see probleem, on see oht? Kuidas türklased sellesse suhtuvad?

Türgis sõltub suhtumine sellest, kellega me räägime. Meil ei ole ühtset Türgi rahvast, kelle puhul saaksime rääkida ühest arusaamast. Türgis on näha tendents, mis on ka paljudes lääneühiskondades, kus on teatav tugeva juhi ja tugeva eestkõneleja ihalus. Näeme seda Euroopas, Ameerika Ühendriikides, igal pool. Võib-olla seesama tendents on Türgis ka. Antud juhul tahab ka Erdoğan Türgis presidendi rolli suurendada, saada parlamendilt selleks heakskiitu. Türgis on ühe liidri tugevnev positsioon, aga samal ajal on riigis kindlasti ka neid inimesi, kes seda ei toeta ja kes tahaks, et jätkuks see, et peaminister juhib riiki. Seal on eri arvamused, ei ole ühte domineerivat suunda.

Erdoğani soov on kehtestada taas surmanuhtlus Türgis justkui riigipöörde üritajate karistamiseks. Ütlesid enne intervjuud, et isegi, kui ta selle kehtestab, siis tagasiulatuvalt ei saa ju karistusi rakendada.

Üldjoontes õigusriigi põhimõtete kohaselt ei tohiks hukata neid inimesi, kes riigipöördekatse korraldamises osalesid. Neid ei saa tagantjärgi surmanuhtluses hukka mõista, mis on kindlasti üks põhilisi eesmärke. Kui vaatame paar kuud tagasi, siis tegelikult meil on terrorismiseadusega vastuolu ja Türgi sees on ohutegureid palju ja laias laastus võib surmanuhtluse taastamine olla suunatud PKK liidrite suhtes ja Daeshi toetajatele. Kuigi praeguses kontekstis on see ennekõike suunatud riigipöördekatse läbiviijatele.

See on selles suhtes kummaline, et meile presenteeritakse, et surmanuhtlust tahetakse taastada rahva tahtel. Ma just rääkisin oma hea Türgi sõbraga, kes kirjeldas mulle seda, kuidas inimesed hakkasid seda väljakul nõudma ja enamus inimesi polnud Istanbulist või Ankarast. Need olid inimesed, kes on maalt linna tulnud, sest inimesed Istanbulist või Ankarast ei julge pärast 2013. aasta rahutusi ühegi poole eest enam tänavale minna. Need inimesed, kes on tänaval, on üldjuhul lihttöölised maalt, mitte haritud eliit. Siin on huvitav see, et Türgi peaminister mitte ei rahustanud rahvast maha, vaid hakkas rääkima sellest, kuidas on vaja rahva soovidele alluda. Võiks mõelda, mis on riigijuhtide vastutus ja kuidas nemad peaksid rahva soovidele alluma või neile vastanduma.

Olulist rolli mängib ka hoopis teistsugune temperament ja ajalugu, mida me ei saa Euroopa konteksti tõlgendada. Kui palju need inimesed tänaval üldse saavad aru ühe või teise poole valimise tagajärgedest selle asemel, et lihtsalt minna kaasa mässuga?

Me räägime ühiskonnast, kus on olnud viimasel ajal palju terrorirünnakuid, kus riigi sisejulgeolek on muutunud problemaatiliseks. Me teame, et Daesh on väga tugevalt Türgis kanda kinnitanud ja neil on oma võrgustik. Kindlasti rahvas tahab tugevamat liidrit ja tugevamat võimu. See on meile mingis mõttes harjumatu. Enamasti on tänaval ainult mehed, kes on maalt. See esindab teatavat osa ühiskonnast, see kindlasti ei esinda kogu rahva tervikut.

Millest see kõneleb, et maainimesed end nii väljendavad ja palju julgemalt esile tükivad?

Inimesed Türgis on hirmul, tavainimesed ei tea, mis toimub. Türgi majandusel on viimasel ajal läinud halvemini, neil on väga palju põgenikke riigis. Kui meie siin Euroopas muretseme, siis Türgis on varsti ligi kolm miljonit Süüria ja Iraagi põgenikku. Väga sagedased on viimasel ajal kokkupõrked kurdide ja riigi keskvõimu vahel. Riigis on väga ebastabiilne ja see on peamine põhjus, miks inimestele meeldib Erdoğan, kes justkui hindab tugevat suunda, kellel on iseloom, kes surub oma tahtmist läbi, kes ei allu Euroopa tahtele, kes ajab oma poliitikat ja lähtub Türgi natsionalismist, sest hirmuga sageli on meil vaja mingit kindlust ja tugipunkti ning usk ja tugev riik võib meile seda pakkuda.

Erdoğani juhtimisel on suhted Euroopa liiduga halvenenud, Süürias toimuvas sõjas ei mängi Türgi väga suurt rolli, põgenike arv kasvab ja Daesh on probleem. Erdoğan esineb küll väga autoritaarse ja kohati ka põikpäisena, aga tema ajal on probleemid süvenenud, kas sellest ei kõneleta?

Kui Erdoğan tuli võimule, toetasid teda nii Euroopa riigid kui rahvas, sest temas nähti kedagi, kes lubab Türgis erinevust, et sa võid olla liberaal, võid olla rohkem usklik. Ta lubas kõrvuti eksisteerida kõikidel ühiskonna kihtidel. Kui vaatame nüüd, siis erisus hakkab Türgis põlu alla minema, sa siiski pead olema ühesugune. Ramadani ajal rünnati inimesi, kes jõid alkoholi ja olid tänavakaklused. Ka Euroopas räägime kristlikest väärtustest, mida peaks hoidma ja kõik, mis on teistsugune, on halb. Võib-olla sama tendents on ka Türgis.

Türgi välispoliitika on pikka aega olnud võrdlemisi edukas, Türgi on olnud väga pragmaatiline. Türgi välissuhtlus keskendub enamasti kaubandusele, headele suhetele naabritega, nad on ka Iraani ja kõikide keeruliste naabritega saanud asju aetud. Võib-olla nad oleks pidanud natuke ideoloogilisemalt välispoliitikasse suhtuma. Erdoğani ja Assadi vahel on väga suur tüli, aga see, kuidas lasti kaubavahetusel toimida üle piiride ajal, kui Daesh juba tegutses, siis Daeshi nii suurel levikul on ka Türgil oma roll mängida.

Kindlasti on palju küsimusi ja peaks vaatama, kuidas liikuda edasi, mida edasi teha ja selles kontekstis on kahju, et Türgis toimus selline muutus, nagu toimus, sest eelmine peaminister võib-olla oli natuke pragmaatilisem, hoolis headest suhetest ja ehk isegi pehmendas Erdoğani sõnumeid, aga nüüdne peaminister on Erdoğaniga sarnasem, äkilisema loomu ja teravamate ütlemistega.

Erdoğani proovilepanekust ja tõehetkest räägitakse nüüd. Milliste valikute ees ta seisab?

Kui kuuleme, kui palju politseinikke, sõjaväelasi ja kohtunikke on arreteeritud ja lahti lastud, siis küsimus on, kuidas me nende inimeste üle kohut mõistame. Euroopas saame me sellest aru, et nii palju inimesi on arreteeritud ja kui ohtlik ja halb see on, aga riigis toimus riigipöördekatse, see on väga tõsine asi ja sellele tuleb reageerida. Tuleb leida balanss, et kuidas me tegeleme sellega, et need, kes tõepoolest toetasid riigipöördekatset, saaksid selle eest õiglaselt, seaduslikult ja vastavalt kuriteo raskusastmele karistatud, aga et sellest ei saaks üldine puhastusoperatsioon, kus kõik teisitimõtlejad riigiasutustest kõrvale jäetakse.

Millal me neid otsuseid nägema hakkame?

Praegu uurimised veel käivad. Esimesed tuhanded inimesed on ametitest vabastatud.

Mitmed tuhanded politseinikud arreteeriti samuti.

Tänahommikuse seisuga oli lahti lastud 9000 politseinikku, ma ei ole kindel, kas nad kõik olid arreteeritud. Me ei tea kõiki neid põhjuseid, see võib olla ka inimeste väärkohtlemine, mässusituatsioonis käituvad inimesed erinevalt. Tahaks loota, et need, kes peksavad noori 19-aastaseid sõdureid, kes lihtsalt käsku täidavad, saavad ka omakorda karistada oma ebaproportsionaalsete illegaalsete tegude eest.

Levib vandenõuteooriaid alates sellest, et kogu riigipöördekatse oli Erdoğani ja tema struktuuride poolt kavandatud kuni selleni, et kõige taga on ikka ja alati ameeriklased.

Kui me räägime erinevatest kultuurituumidest, siis türklastele väga meeldivad vandenõuteooriad ja neid levib palju. Ma suhtuksin nendesse kõigisse väga skeptiliselt. Piisavalt tõendeid ühe või teise teooria kinnitamiseks ei ole. Ameeriklased on eitanud igasugust seost ja kõikide varasemate riigipöördekatsete taga on nähtud ameeriklaste kätt.

Postimehe kolumnis kirjutab Edward Lucas sellest, et lääne juhid üldse ei taju, mis toimub. Me kõik saame ratsionaalselt aru ja sellest räägime, aga kui sügav on kaos ja ebastabiilsus, seda tegelikult ei aduta ja Lucas ütleb, et hullem on veel alles ees. Arvad, et see nii on?

Praegu on väga rahutud ajad. Juba kuuendat aastat käib kodusõda Süürias, Araabia kevadest on alles jäänud läbikukkunud riigina Liibüa. Kui me unustame ära läbikukkunud riigid, siis need ongi need riigid, kust hiljem tulevad terroristlikud organisatsioonid. On vaja strateegiat, kuidas need riigid hiljem üles ehitada. Meil on toimumas Brexit, Euroopas on ebastabiilsus, Ameerika presidendiks võib saada Donald Trump, kes on veel emotsionaalsem kui Erdoğan. Ärevad ajad on igal pool maailmas. Seda on keeruline hinnata, mis on hullem, aga lihtsalt ebastabiilsust on maailmas rohkem, kui oli kümme aastat tagasi.

Kas Türki reisijad peaksid praegu muretsema millegi pärast?

Ma ei tahaks öelda, et Türgis on terrorism selline, et sinna ei peaks mitte kunagi mitte mingi hinna eest reisima. Samas terrorism on reaalne ja alati tuleb olla ettevaatlik, tajuda oma ümbruskonda. Terrorism võib juhtuda ükskõik kus ja kuidas, lõppkokkuvõttes võib samamoodi juhtuda autoõnnetus Tallinn-Tartu maanteel. Neid asju ei saa võrdusmärgi alla panna. Igaüks peab tajuma ise, kuidas suhestuda situatsiooniga ja kui kaaluda reisi, siis tuleks vaadata välisministeeriumi ohuhinnanguid, kuidas nemad seda märgivad, kas seda on tõstetud või langetatud ja kindlasti tuleb end registreerida, kui kuskile minna. Välisministeeriumi kodulehel on olemas info, kas potentsiaalselt võiks eestlasi olla mingis kohas, kus terroristlik rünnak võib toimuda.