Marko Mihkelson: Eesti poliitika välised mõjutajad

Marko Mihkelson. Foto: Peeter Langovits.

Möödunud nädalal viibisin ametliku delegatsiooni koosseisus Eesti presidendi riigivisiidil Rootsi Kuningriiki. Kuigi meie ajakirjandus keskendus seda sündmust käsitledes peaasjalikult moeküsimustele, oli see visiit hoopiski Eesti rahvusvahelise positsiooni tugevnemise ilmekaks kinnituseks.

Ma võin eksida, kuid mitte kunagi varem pole Eesti riigipea ning teda saatev delegatsioon tunda saanud sellist vastuvõttu ning teineteise mõistmist, kui see juhtus äsja Rootsis. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine nendest on siiski ühiselt jagatud ja mõistetud väärtusruumi tähtsus avatud ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Läänemeri on saanud taas vabadusemere sümboliks, mis liidab ja ühendab. See on väga suur väärtus, mille võimalusi me alles hakkame tajuma ja ära kasutama. Ja mis olulisem, tegemist pole sugugi vaid ühesuunalise liiklusega. President Ilvese sõnadele viidates ei pea me mitte keskenduma väikestele erinevustele, vaid ühistele huvidele ja positiivse sünergia võimendamisele.

Eesti ja Rootsi on globaalses mõttes mõlemad väikeriigid, kelle edu on mõõdetav eeskätt ühiskonna avatuse, efektiivse majandamise ning rahvusvaheliselt usaldusväärse käitumise kaudu.

Eesti edu viimasel kahel aastakümnel poleks kaugeltki nii silmapaistev, kui meil poleks Rootsiga sarnaseid partnereid, sõpru ja liitlasi. Soodne väline keskkond meie vahetus naabruses ja kaugemal on olnud üheks oluliseks teguriks, mis on toetanud Eesti inimeste töökat ja arukat ellusuhtumist.

Vene okupatsioonivägede lahkumise järel 1994. aastal, kus muuseas mängis üht väga olulist rolli toonane Rootsi peaminister Carl Bildt, algas Eesti kiire tagasitulek vaba maailma otsustajate sekka. Pärast viimast aastavahetust, mil Eesti võttis kasutusele euro, on meie väikeriigi rahvusvaheline mõjukus suurem kui kunagi varem.

Eesti välispoliitilises tööriistakuuris on olemas vahendid (ÜROst NATOni ja Euroopa Liidust euroni), mida kadestaks enamik maailma riike. Samas on selge, et pelgalt kuulumine ühte või teise riikide koostöömudelisse ei anna meile automaatseid eeliseid. Nende vahendite õige ja asjatundlik kasutamine on just see, mis need eelised peaks meie jaoks välja tooma. See on töö, mis nõuab igapäevast pühendumist.

Paraku pole maailm praegu sugugi rahulik. Võrreldes külma sõja aegadega on vaba maailm sattunud mitmesuguste keerukate ohtude surve alla, mis nõuab taiplikku käitumist ja vältimatuid ühiseid jõupingutusi. Eestil on siin mängida oma roll, sest mida haavatavamad on läänemaailma ühine väärtusruum ja põhimõtted, seda keerukam on ka meil oma suveräänsust ning iseolemist kaitsta.

Kui kakskümmend aastat tagasi elas lääs fukuyama’likus lootuses, et Nõukogude impeeriumi lagunemise järel on vaba maailma võidukäik muutunud pöördumatuks, kummutasid hilisemad aastad kiiresti sellise idealistliku vaate. Autoritaarsed ja vaba ühiskonda pelgavad mudelid ei varisenud sugugi kokku kui kaardimajakesed, vaid suutsid erinevatel viisidel ennast säilitada, taastoota ning isegi tugevdada. Praegu oleme seisus, kus vabade ja demokraatlike riikide arv on isegi vähenemas.

Globaalsele julgeolekule kujutavad aga just kõige enam ohtu need võimukeskused, kus ei hoolita oma kodanike inimõigustest ning ollakse vaenulikult kahtlustavad oma naabrite suhtes.

Eestil on kõigele vaatamata oma asendiga maailma poliitilisel kaardil vedanud. Eeskätt tänu Soomele ja Rootsile olid meil mitmed stardieelised, mis kakskümmend aastat tagasi puudusid paljudel taas vabaks saanud riikidel. Teisalt on meie suurim naaber Venemaa aga aidanud meeles pidada, kui suur väärtus on olla vaba ning õigusriigi põhimõtteid pidevalt tugevdav riik.  

Kuigi aeg-ajalt kostab hüüatusi, et Eesti ei oska või ei taha klattida suhteid Venemaaga ning et meie hoiak oleks justkui ettemääratult vaenulik, ei pääse sellised marginaalsed ning tegelikkust moonutavad arvamused sugugi esiplaanile. Eestis pole minu teada kunagi valitsuskoalitsioonides olnud erakondi, kes pole tahtnud edendada kõigi oma naabritega heanaaberlikkusel ja vastastikusel kasul põhinevaid suhteid. See puudutab ka suhtumist Venemaasse.

Kahjuks pole sama suhtumisega vastanud meie naaber. Impeeriumi lagunemisvalu aeglane seedimine on siin objektiivne põhjus, miks on Venemaal nappinud poliitilist tahet suhete arendamisel Eestiga. Samas näitavad aktiivsed kaubandussuhted ja turismi elavnemine, et tunneli lõpus paistab valgus.

Kindlasti ei aita neid suhteid aga arendada salalikkusega looritatud sebimine ning naaberriigi eriteenistuste taustaga inimestelt raha lunimine. Eesti ja Venemaa suhted saavad areneda täisväärtuslikeks eeskätt siis, kui meie vahel koguneb senisest rohkem ühiseid arusaamu õigusriiklusest ja heanaaberlikkuse põhimõtetest.

Meie senise välispoliitika üks eduvõtmeid on olnud konsensusele pürgiv poliitiline debatt kodus. Viimased neli aastat riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni juhtides olen korduvalt veendunud, kui suur väärtus on eriti väikeriigi jaoks võimekus kodus kokku leppida ning siis piiritagustes asjades ka ühiselt käituda. Selles põhimõttes on kaugelt rohkem jõudu, kui me oskaksime arvata. Ma olen kindel, et see hästitöötav hoiak püsib edasi ka pärast märtsivalimisi.

Marko Mihkelson avaldas mullu detsembris raamatu «Venemaa: valguses ja varjus», mis käsitleb viimase kolmekümne aasta sündmusi Venemaal.