Eesti poliitikud ja ajakirjanikud käituvad Vene küsimuses sageli nagu sõltlased alkoholiga – kui pudel laual, siis on kindel, et juuakse end purju. Võib tunduda uskumatu, et Vene kaart on poliitmängudes endiselt trump, millega saab Eesti ühiskonda ikka veel manipuleerida, sest selle laudalöömine hävitab kaalutleva meele.
Pole vaja pikalt seletada, kus on sellise nähtuse juured. Tasub siiski järele mõelda, kas paranoilisel kahtlustamisel ja koos sellega küdeval hirmul on ratsionaalset põhjendust või kasutatakse seda praegu juba teadlikult manipulatsioonideks. On ju hästi teada, et sellisel eesmärgil on hirmu õhutamine väga tõhus abivahend. Ka marurahvuslust saab toita pideva hirmutamisega, mis võib vaigistada isegi eestlase tasakaaluka ja ratsionaalse poole.
Nii lihtne on konstrueerida vastandusi: kui pole «nende» vastu, siis oled järelikult käsilane; suhtled venelastega nagu kõigi inimestega – oled unustanud, mida halba meile ajaloo vältel on tehtud; kui püüad leida probleemidele rahumeelseid lahendusi, siis oled valel poolel; õigustad mõnes konkreetses kaasuses venelast – oledki reetur! Kartes saada külge selliseid silte, loobuvad paljud kergekäeliselt arutlemast.
Tegelikult oleks kõigi Eesti elanike ja riigi tuleviku huvides vältida hirmutamist ja saada vabaks hirmust. Ebakindlus tuleb kasuks vaid provokaatoritele ning kujutab endast reaalset julgeolekuriski.
Riigil on oma suveräänsed huvid, mida on vaja pidevalt teostada ja mis ei ole võrdsustatavad kahtlustest toituva marurahvuslusega. Eesti huvid on nii idas kui läänes, sõltumata sellest, kas meile üks või teine pool meeldib. Vene-vastasus ei saa olla ühe suveräänse riigi eesmärk. Samamoodi nagu ei saa nn sõbralike riikide protežeerimine iga hinna eest olla meie huvides.
Kõikidel riikidel, nii meil kui ka meie liitlastel on oma suveräänsed majanduslikud, poliitilised ja julgeolekuga seotud huvid, mille eest seistakse sageli ka vahendeid valimata. Meie partnerite huvid on seotud muu hulgas Venemaaga, olgu siis tegu gaasitoru, sõjalaevade või raudteeühendusega. Ja oma plaane teostavad nad järjekindlalt.
Tundub, et ainult Eesti riigis pole sellest aru saadud. Isegi lätlased, keda mõnele meeldib näägutada nende finantssaamatuse pärast, on suutnud oma Vene-suhteid korraldada: president Zatlers tegi hiljuti Moskvasse eduka visiidi, mida paljud hindavad kui külma sõja lõppu Riia ja Moskva suhetes. Vaatamata sellele, et Venemaa riigitüüri juures on eriteenistustest pärit inimesed, ei ole see fakt tõrjunud nendega suhtlemast teisigi meie liitlasi.
Või peaksime sekkuma teise riigi siseasjadesse ja dikteerima, keda meie soovime näha nende riiki juhtimas?! Kui riiklikud huvid seda nõuavad, on läbi ajaloo aetud asju piltlikult öeldes kas või vanakuradi vanaema endaga (teatavasti ka nt lääneriigid Hitleriga II maailmasõja eelse viimase tunnini). Eestil puuduvad aga isegi oma naaberriigi Venemaaga praktiliselt igasugused kontaktid riiklikul tasandil, rääkimata siis mõnest mõlemapoolselt kasulikust ettevõtmisest.
Meil puudub tegelikult ka igasugune informatsioon, mis toimub sealsetes võimukoridorides, sest siinsed nn Venemaa-eksperdid suudavad ainult tagantjärele tänitada, aga mitte adekvaatset teavet pakkuda, rääkimata prognoosist ja analüüsist. Eesti riigijuhid käituvad aga nagu aadlipreilid, kes kipuvad minestama, kuuldes, et keegi Venemaa juhtkonnast on olnud seotud KGB või FSBga. (Teatavasti oli ja on endisi julgeolekumehi ka demokraatlike riikide, sh USA tüüri juures.)
Tundub, et Eesti roll suhetes Venemaaga on olla kuri koer, kes ketist lahti lastakse, kui jälle on vaja pureleda. Kas see on aga meie riigi huvides? Sageli jääbki arusaamatuks, kelle asja seoses Venemaaga aetakse – kas Eesti või mõne suurriigi oma. Sirget selga ja külma pead on vaja kõigis riigiasjades, mitte ainult suhetes Venemaaga. Kui juba alatihti end ajaloost juhtida lasta, siis ehk tasub meenutada sedagi, et oleme ennegi täitnud peenraha rolli suurriikide omavahelises kauplemises.
Maailmas toimuvast adekvaatse pildi saamiseks ja riiklike huvide kaitsmiseks ei saa positsioneerida end ainult kas Venemaa poolt või vastu (enamasti küll vastu). Globaalsetes protsessides ei ole meie riigikesel siin Läänemere kaldal praegust poliitikat ajades paraku tõsisemat rolli. Eesti oleks palju mõjukam targa ja terasena kui kurja ja virisejana.
Peaksime väga teraselt jälgima, et mitte kahe veskikivi vahele jääda, kui eile vastandunud riikidest saavad homseks liitlased. Juba täna oleks mõistlik olla suhetes venelaste ja Venemaaga omakasupüüdlikum ning ajada Eesti riigi suveräänset poliitikat, mitte käituda mõne teise riigi lakeina.
Samuti on kohatu mängurite tava kasutada «vene kaarti» sisepoliitiliste arvete klaarimiseks. Hirmu ja rahvustundega manipuleerimine võib tuua küll hetkekasu (nt eestikeelse elektoraadi toetuse mõneks ajaks), kuid oma naabritega tülinorimine või suures osas Eesti elanikes ebakindluse õhutamine ei saa olla riiklikes huvides.
Tõenäoliselt ei hakka riigikogu ja valitsus kunagi koosnema akadeemikutest ja teistest oma ala väljapaistvatest spetsialistidest. Seepärast oleks otstarbekas moodustada sellistest inimestest parlamendi nõukoda, kes aitaks rahvaesindajatel suures maailmas toimuvatest protsessidest aru saada ja Eesti huvides sihte seada. Praegusel moel jätkates on oht jääda väga pikaks ajaks oma köidikutesse siplema.