Georg Männik: arsti jutule pääsemiseks tuleb kasutada tutvusi või pere rahakotti

Foto: SCANPIX

Taasiseseisvusaja jooksul oleme jõudnud nii kaugele, et oleme suutnud arendada sellise tervishoiusüsteemi, mis ilmselgelt ei ole kestlik, kirjutab IRLi liige Georg Männik.

Eriarstiabi kättesaadavus halveneb järjekindlalt, ravijärjekorrad kasvavad pidurdamatult. Et üldse arsti jutule pääseda, tuleb kasutada tutvusi või pere rahakotti.

Lisades siia esmatasandi tervishoiu pessimistlikud tulevikuprognoosid, tervishoiutöötajate frustratsiooni ning võimetuse lahendada palga ja töötingimuste muresid, on mõistetav, et tervishoiu korraldus ise on põdemas pikaldast ning rasket haigust. Stressis on mõlemad osapooled – nii patsiendid kui ka arstiabi osutajad.

Ideed üksikute regulatsioonide muutmiseks või riigieelarvest pideva täiendava rahavoo suunamiseks tervishoidu leevandavad vaid eriarstiabi tänaseid probleeme. Kuid näilised ja hetkelised kergendused, mis jätavad süsteemi tervikuna kohendamata, peidavad vaid tervishoiu olukorra tõsidust ning takistavad pikas perspektiivis mõistlike lahenduste leidmist ja rakendamist.

Selleks, et süsteemi «ravida», peab panema diagnoosi – siis leiab ka ravimid

Diagnoosiks on terviknägemuse puudumine ehk ühtne arusaam, millistel põhimõtetel toimivana me sooviksime näha oma riiki ja selle üksikuid valdkondi. Kas liigume skandinaavialike, ameerikalike või keskeuroopalike mudelite suunas? Muu hulgas tähendab see vajadust otsustada, milliste põhimõtete kohaselt toimiks tervishoid, mis rahalises mõttes on kolm korda suurem kui meie militaarressurss kokku.

Kahtlemata ei ole tegemist tänase, eelmise ega ka võimaliku järgmise koalitsiooni võimetusega, vaid pikkade aastate jooksul tehtud ideoloogiliselt valede valikute kuhjumisega. Huvitaval kombel viitab tervishoiu olukord kogu riigi põhiprobleemile: selleks on ühtse kontsepti puudumine, millist riiki me ülepea kavatseme üles ehitada. Kas see on tsentraalsel ümberjagamisel põhinev sotsiaaldemokraatlik või maksimaalselt inimesele pandud vastutusega liberaalne või tasakaalustatud, kohustustel ja vastutusel toimiv, konservatiivsete põhimõtetega riik?

Meie tervishoius püüavad üheaegselt toimida erinevad põhimõtted ja mudelid. Tulemuseks on, et samas turusegmendis, st tervishoius tegutsevaid isikuid – nii patsiente kui ka tervishoiuteenuse osutajaid – käsitletakse ebavõrdselt. See on vastuolus nii Euroopa traditsiooniliste arusaamadega kui ka meie põhiseaduse vaimuga.

Tervishoiu rahastamise poolt vaadatuna on meil tegemist ümberjagamisel põhineva sotsiaalmaksu suunamisega läbi riigieelarve. Teisisõnu on tegemist eelarvelise rahastamisideoloogiaga. Rahastamisvalikute läbipaistvus on maksumaksja ja patsiendi poolt vaadatuna pea olematu ning ka poliitiline vastutus on tagasihoidlik.

Esmatasand ehk perearstid on pärit hoopis teisest ühiskonna ülesehituse ideoloogiast, esindades pigem liberaalse majanduse põhimõtteid. Nad on kui üksikud võitlejad ettevõtja staatuses ja vastutavad arstiabi teenuste osutamise eest kogu oma vara ja peaga – eriti siis, kui oma praksise arendamiseks on vajalik võtta laenu. Üksikettevõtja-perearst on olemuslikult vastamisi kõikide avatud turu muredega, mis annab näiliselt liberaalse vabaduse tegutsemiseks. Näilise seetõttu, et rahastamine toetub eelpool viidatud eelarvelisele korraldusele ja seetõttu otsene seos osutatavate terviseteenuste ja ka töö motivatsiooniga on pärsitud.

Haiglaravi korraldamine on aga kolmandast dimensioonist. Riigi ja kohaliku ressursi peale on rajatud eraõiguslikel põhimõtetel erakapitalita ja eravastutuseta toimivad ettevõtted, mis toimivad soodustingimustes juba ette garanteeritud rahastusel. Kuigi ainurahastajaks on riik, ei toimu samaaegselt nende ettevõtete ühtset juhtimist. Ühtse ideoloogia puudumine võimaldab igal haiglal ühelt poolt tegutseda eraettevõtte, teisalt aga eelarvelise asutusena. Kuna samal ajal tegutsevad ka vähesed kõrvaltoetuseta erakapitalil toimivad haiglad, siis see tähendab, et me lihtsalt imiteerime turumajandust.

Seega ühte haavatavat organismi – tervishoiu korraldust – püütakse järjekindlalt ravida ravimitega, mis on omavahel sobimatud. On selgelt nähtav, et tervishoiu korraldus on kui riigi väike mudel, mis peegeldab läbivat muret – nägemuse puudumist.

Ilmselgelt tänase poliitilise kultuuri juures ei ole võimalik põhiküsimustes konsensust saavutada. Võib-olla see ei olegi halb, sest ka järskude pöörete tegemine ei pruugi viia sihile.

Tervishoiu korraldamise stabiilse arengu tagamiseks võiks alustada kõige tähtsamast – inimesest.

Peaeesmärgiks on muuta passiivne inimene aktiivseks kodanikuks oma tervise kaitsel

Usume, et me mõtleme ja mõistame ühtemoodi, et igaühe tervis on tema isiklik suurim varandus ja vastutus. Liikudes erinevatel veebilehtedel on iga aastaga rohkem ja rohkem tuvastatav inimeste kiire huvi kasv oma terviseküsimuste vastu. Järeldame, et inimeste teadlikkus ja valmisolek oma tervisemuredega tegelemiseks on meeletult kasvanud.

Selleks, et inimene saaks oma valmisolekut realiseerida, peab eeltingimused looma riik. Inimeste põhiseaduslik õigus ja ootus on see, et riik annab vahendid mõistlikul moel ja mõistliku hinnaga iseseisvalt enda ja pereliikmete tervise juhtimiseks. Selleks on vaja  rakendada vaid kaht eeltingimust, mis mõlemad eeldavad poliitikute otsust.

Esiteks peame Eesti tehnoloogilist võimekust paremini ära kasutama ja andma inimestele võimaluse oma terviseandmete kogumiseks ning hindamiseks ilma vahetu suhtlemiseta arstiga. Andmete hulka kuuluvad ka koduste mõõtmiste teel saadud vererõhu vms tulemused. Sinna juurde on võimalik saada ka asjakohased soovitused. See kõik on tänapäeva tehnoloogiat kasutades võimalik.

Praktiliselt tähendab see, et igal inimesele on oma elektroonne terviseandmik, võiks öelda «pass», mille üheks osaks on täna juba toimiva e-tervise digiloos olevad meditsiinilised andmed. Lisades digiloo andmetele inimese teised, nn «kodused» dünaamilised terviseandmed, on võimalik teha terviseotsuseid oluliselt täpsemini kui ainult ühekordsete andmete põhjal.

Sellise terviseandmiku puhul on võimalik alustada ümberkorraldustega arstiabi poole pöördumise põhimõtetes – saame kokku hoida aega, kuivõrd andmete põhjal saab kiiremini leida õige terviseteenuse osutaja ja ka otsustada, millisel moel ning kus inimene ja teenuse osutaja kohtuvad.

Teine oluline asi, mida inimesed oma aktiivsuse tõstmiseks vajavad, on omaosaluse põhimõtete ümberkorraldamine või õigemini süsteemi täiustamine. Eesmärgiks on, et omaosalus peab suutma motiveerida kõiki osapooli, nii inimest ennast kui ka arstabi osutajat. Sel põhimõttel on ambitsioonikad alameesmärgid: omaosalus ei tohi koormata inimest, peab olema läbipaistev ja on juhitav isiklikul vastutusel. Ja teiseks – omaosalus peaks tooma tervishoiusüsteemi raha juurde – samuti läbipaistvalt ja samuti teenuste osutajate vastutust tõstvana.

Idee olemus seisneb selles, et inimesel võiks olla õigus teha aastas nt kuni 8 protsendi ulatuses oma brutopalgast kulutusi terviseteenuste saamiseks enne tulumaksu arvutamist. Ühtlasi peaks ka tööandjal olema võimalus teha oma töötajate tervisekontole teatud piirmäärade raames rahalisi sissemakseid.

Ettepanek viib otseselt järgmiste tõdemusteni. Esiteks: tervishoidu ümberjagamise põhimõtetel lõpmatult raha leida ei ole võimalik – seda saab teha ainult väga rikas riik. Teiseks – tekib küsimus, kas haigekassa peab nii suurt paletti teenuseid katma ja/või peab ta kõikidest teenustest katma ainult osa tehtud kulutustest.

Igal juhul vastaksid need sammud kõigi ootustele: raha liikumine muutub läbipaistvamaks, tegelikud hinnad selgemaks ning kasvab kõikide osapoolte vastutus. Need lahendused oleksid esimesed sammud, mis aitavad kaasa tervishoiu kestlikkuse kasvatamisele ja aitavad määratleda põhimõtteid, mille järgi me soovime oma tervishoiusüsteemi korraldada.

Artikkel on valminud IRLi programmi Isamaa 2.0 tervishoiupoliitika nõukoja arutelude tulemusel.