Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani toetajad hoiavad riigipea pilti ja tähistavad riigipöörde katse ebaõnnestumist

FOTO: SCANPIX

15. juuli hilisööl toimus Türgis riigipöördekatse. Iseenesest pole riigipöörded Türgis kaugeltki pretsedenditud. Neid on 20. sajandi jooksul toimunud mitmel korral, kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli rahvusvaheliste suhete ja politoloogia lektor Ivar Hendla.

27. mail 1960 kõrvaldas hunta majandusraskustega silmitsi seisva ja Nõukogude Liiduga soojemaid suhteid otsinud valitsuse jõuga ametist. Sõjaväeline valitsus püsis toona võimul 1965. aastani. 1971. aastal esitas sõjavägi omapoolse memorandumi, milles juhiti tähelepanu riigis valitsevale majandusraskustest tingitud rahutustele ja lubati vajadusel ise kord majja lüüa. Selle tagajärjel loobus peaminister Süleyman Demireli valitsus ise ametist.

Järgmine riigipööre leidis aset 12. septembril 1980, kui kindral Kenan Evren laiendas parem- ja vasakäärmuslaste kokkupõrgetest motiveeritud sõjaseisukorra üleriigiliseks ning saatis valitsuse ja parlamendi laiali. Veel on sõjavägi Türgis valitsust muutnud 1997. aastal «postmodernse riigipöördega», kui sõjavägi saatis peaminister Necmettin Erbakanile soovituse tagasi astuda, mida viimane ka tegi. Seega on vägivalla kasutuse või sellega ähvardamisega Türgis korduvalt riiki pööratud.

Pretsedenditu on aga riigipöördekatse luhtumine Türgi Vabariigis. See näitab ilmekalt frustratsiooni, mis vandeseltslasi juhtis, kui nad otsustasid valitsuse vastu astuda hoolimata piiratud väljavaatest õnnestuda. Arengud islamiseeruvas Türgis ei pane muretsema ainult Euroopa demokraatlikke jõude ja kohalikke intellektuaale, vaid neid hindavad kriitiliselt ka sõjaväelased, kellest paljud on saanud väljaõppe lääneriikides ja lähtuvad ideoloogilises plaanis poliitilise islami asemel kemalismist.

Modernse Türgi Vabariigi rajajaks peetava Mustafa Kemal Atatürki seisukohtadel põhinev kemalism on olnud pikalt kaasaegse Türgi juhtivaks ideoloogiaks. Üheks olulisemaks mõtteks kemalismis on riigi ja religiooni lahusus ehk prantsuse sekularismist laenatud laïcité põhimõte. Ühiskonnas tugevamat islami rolli pooldavad parteid on sellega korduvalt vastuseisu läinud.

Siseriiklikest põhjustest

President Recep Tayyip Erdoğan on oma seisukohtades esile tõstnud avalikkuse toetuse ja selle, et ta on demokraatlikult valitud riigipea. Riigipöörde toetajad omakorda väidavad, et Erdogan on rahvast petnud ja eemaldunud demokraatiast, hoolimata demokraatlikust mandaadist.

Recep Tayyip Erdoğan. Foto: Scanpix

FOTO: /AP

Erdoğan oli 2003. kuni 2014. aastani Türgi peaminister ja on viimastel aastatel üritanud suurendada Türgi Vabariigi presidendi rolli. Kuigi konstitutsiooni ei ole tal sellekohaseid muudatusi õnnestunud teha, siis reaalsuses on Türgi tänaseks muutunud parlamentaarsest vabariigist, mida juhib peaminister, presidentaalseks vabariigiks, mida juhib president Erdoğan.

Samuti võib kõrvalseisja täheldada enamuse diktatuuri kujunemist, kui vähemuste huvid ja seisukohad täielikult alla surutakse ja väljendusvabadust piiratakse. Saab ka rääkida selgest katsest põlistada Erdoğani isiklikku võimu kriitikute vaigistamisega. Kui seda kombineerida veel tasapisi väljakujuneva isikukultusega, millest annab aimu 2013. aastal valminud 600 miljonit dollarit maksnud presidendiloss, on selge, et demokraatiaga Türgis kõik päris korras ei ole.

Erdoğani demokraatiast eemaldumist on keeruline täpselt piiritleda. Selgemalt ilmnes see 2007. aastal alustatud opositsiooni tagakiusamisega, mille käigus vahistati ja mõisteti küsitavate tõendite põhjal süüdi sadu sõjaväelasi, ametnikke, ajakirjanikke ja õpetlasi.

Kõige suurema löögi alla langeski sõjavägi, kui umbes kümnendik kindraleid ja admirale vanglas lõpetas. Reaktsioonina loobus 2011. aastal kogu sõjaväe juhtkond ametist. Tõenäoline on, et veelgi jõulisem puhastus algab pärast riigipöörde mahasurumist, kui sadu sõjaväelasi on arreteeritud.

Türgi valitsuse üldist hoolimatust isikuvabaduste suhtes oli võimalik näha 2013. aastal Gezi pargi protestidest motiveeritud demonstrantide ründamises. Demokraatlike põhimõtet järgi oli tegemist ikkagi väga räige õiguste kuritarvitamisega. Ka katsetes muuta konstitutsiooni, et suurendada enda võimu, võib näha küünilisust õigusriigi põhimõtete suhtes.

Käesoleva aasta 5. märtsil võttis valitsus üle riigi suurima ajalehetoimetuse Zaman, mida seostati USAsse pagenud vaimuliku Fethullah Güleni juhitud liikumisega Hizmet. Gülenit peeti Erdoğani liitlaseks, kelle toetusel sai ta läbi viia suurpuhastust sõjaväes.

Suhted, politsei ja kohtusüsteemis mõjuvõimu omanud Güleniga, pingestusid pärast Erdoğanile 2013. aastal osaks langenud korruptsioonisüüdistusi. Erdoğanile tundus, et Gülen isiklikult üritas teda kõrvaldada ja viimane pidas targemaks pageda USAsse. Sama Hizmeti liikumist on president Erdoğan süüdistanud ka 15. juuli ülestõusu juhtimises. Gülen on küll oma seotust eitanud ja riigipöörde katse hukka mõistnud, kuid see ei sega Erdoğani neid võimalusel karistamist.

Fethullah Gülen. Foto: Scanpix

FOTO: Chris Post/AP

Poliitilisi arenguid Türgis ilmestab ka uudistekanalite ülevõtmine ning valitsuskriitiliste ajakirjanike ja professorite tagakiusamine. Vähemalt ametlikult oli see kõik motiveeritud hirmust, et ebademokraatlikud jõud võiksid teha katseid riigis võimu haarata. Selles valguses võib oodata pärast riigipöördekatset veelgi jõulisemaid samme opositsiooni vaigistamiseks ja võimu koondamiseks.

Tuleb välja, et president Erdoğani hirm võimaliku riigipöörde ees ei olnudki puhas paranoia, vaid Türgi poliitilise süsteemi reaalsus. Türgi sõjavägi on püsinud aastakümneid selgelt sekulaarsena, olles endale võtnud demokraatia valvekoera rolli. Seda rolli on täidetud korduvalt ka võimu haaramisega, kui Kemal Atatürgi ideedest liigselt kaugenetud on.

Erdoğani konservatiivne islamipartei A.K.P on küll võrreldav pigem kristlike demokraatidega kui islamistliku äärmusparteiga, sest armastab näha nõrka seotust religiooni ja võimu vahel, mitte šariaadi seaduste kehtestamist. Sellest hoolimata on juba selline islami sidumine valitsemisega vastuolus kemalismis omaks võetud laïcité põhimõtetega. Eelnevalt mainitud isikukultuse kujunemine ja võimu koondamine on kemalistliku pärandiga samuti vastuolus ja siit saab aluse põhimõtteline vastuolust sõjaväe ja Erdoğani A.K.P.

Hoolimata Erdoğani viimaste aastate katsetest sõjaväge riigi poliitilisele juhtkonnale allutada, ei ole see ilmselt täielikult korda läinud. Lisaks puhastustele on sõjaväes viimastel aastatel jõuliselt edutatud Erdoğanile ustavaid kindraleid, nagu näiteks 2015. aastal ametisse nimetatud Türgi sõjaliste jõudude juht kindral Hulusi Akar, kes nüüd riigipöördekatse läbiviijate poolt esmajärjekoras kinni peeti. Lojaalsuse premeerimine ei tähenda veel, et sekulaarset ja iseseisvat sõjaväge toetavad ohvitserid oleksid vähemuses, aga nad on olnud pikalt tõrjutud ning nende roll sõjaväe juhtkonnas on Erdoğani aastatel pidevalt vähenenud.

Teisalt on laiema tähelepanuta jäänud asjaolu, et viimastel nädalatel on Türgi valitsus sõjaväele teinud mitmeid järeleandmisi, mis tõenäoliselt vähendas sõjaväelaste võimalikku toetust riigipöördele. Nimelt allkirjastas Erdoğan 13. juulil seaduse, millega anti Türgi sõjaväelastele immuniteet võimalike kuritegude eest. Ennekõike oli see samm mõeldud kindlustamaks sõjaväe lojaalsust kurdide poolt kontrollitud aladel sõjaliste operatsioonide läbiviimisel, aga nüüd sai sellest üks hea tahte märk, mis tekitas ohvitserkonnas lahkhelisid ja tagas suurema toetuse valitsusele.

Rahvusvahelised mõjud

Riigipöörde motiive võib näha lisaks demokraatia vähenemisele ja sõjaväe rahulolematusele ka majanduses ja rahvusvahelises olukorras. Türgi majanduskasv on pidurdunud, jäädes juunis avaldatud OECD eelduste kohaselt 2016. aastal siiski nelja protsendi lähistele.

Türgi positsioon maailmas on langenud tugeva löögi alla, kuivõrd Türgi islami demokraatia mudelit ei ole õnnestunud eksportida teistesse islamimaadesse. Lähis-Idas on Türgi pigem kaotanud oma positsioone, sest teisi piirkonna suurriike nagu Iraan ja Saudi-Araabia ei ole suudetud üle mängida.

Türgi politseinikud sõjaväelaste poolt hüljatud tankil. Foto: Scanpix

FOTO: Emrah Gurel/AP

Türgi on kaotamas ka oma rolli regionaalse suurvõimuna, sest omaenda väikese naabri Süüria kodusõjas on Türgi sunnitud mängima teisejärgulist rolli. Lisaks on Türgi hädas Süüria põgenikega, keda on Türgis üle kahe korra rohkem kui kogu Euroopa Liidus kokku.

Tähelepanuta ei saa jätta ka suhteid Venemaaga, mis paljude lääneriikides koolitatud sõjaväejuhtide heakskiidul on olnud keerulised. Juuni lõpus esitatud «vabandus» eelmise aasta oktoobris alla tulistatud SU-24 hävitaja eest võis saada katalüsaatoriks, mis aitas ärgitada kriitilist osa riigipöörajaid tegudele. Mõte oma territoriaalse puutumatuse iga hinnaga kaitsmisest paisutas Türgi kaitsejõudude vahepeal kõikuma löönud eneseteadlikkust märkimisväärselt ja kui nüüd president oma suveräänsuse kaitsmise eest vabandust palus, siis oli see viimane piisk karikasse. Seda nähti sõjaväelaste hulgas alandusena ja reetmisena, mille järel ei saanud sellist juhti kuidagi usaldada ega järgida.

Vähemalt riigipöörde mahasurumise kontekstis on oodata Türgi suhete soojenemist Venemaaga. Erdogan ju vabandas sügisese intsidendi pärast ja on oma poliitilise süsteemi rajamisel järginud just Vladimir Putini eeskuju. Seetõttu oleks õnnestunud riigipööre olnud eriti ohtlik Venemaale, sest andnuks omalt poolt märgi, et selline süsteem ei ole nii kindlalt püsiv, kui valitsejad seda sooviksid. Loomulikult on olukord Venemaal erinev, sest sõjavägi ei oma riigis võrreldavat rolli Türgi relvajõududega, kuid igasugune eeskuju on nakkav ja seda on mõistlik vältida.

Üheks riigipöördekatse läbikukkumise põhjuseks ja varajaseks indikaatoriks oli ka USA toetus valitud võimule. Kui võrrelda seda riigipöördekatset varasemate Türgis toimunud riigipöörete või kasvõi 1967. aastal Kreekas toimunud riigipöördega, siis on selge, et praegusel ettevõtmisel puudus ameeriklaste toetus. NATO riikides on ilma selleta aga sõjaväel praktiliselt võimatu poliitilist võimu võtta. Arvesse tuleks võtta, et USA-l oleks tegelikult mitmeid põhjuseid võimutaotlejaid toetada.

Erdoğani lähenemine Putinile ja nendevaheliste suhete soojenemine ei saa olla USA-le meeltmööda. Võimalus asendada tülikas poliitiline juht lääneriikides hariduse saanud sõjaväelastega võiks USA perspektiivist olla eelistatum väljavaade. Erdoğani avaldus, et peamiseks süüdlaseks riigipöörde mahitamisel tuleb pidada Fethullah Gülenit, kes on redutamas just USAs, annab mõista, et ameeriklastel võis olla piisavalt hea ülevaade osapoolte võimekustest.

Ilmselt oli ameeriklastele kohe selge, et väljavaated õnnestuda on liiga väikesed ja riigipöörde toetamiseks ei olnud ka piisavat moraalset alust, ilma milleta on tänapäeval keeruline teiste riikide asjadesse sekkumist enda kodanikele põhjendada. Samuti soovib USA ilmselt vältida igasugust ebastabiilsuse kasvu Lähis-Ida piirimail.

Türgi sõdurid. Foto: Scanpix

FOTO: Emrah Gurel/AP

Kokkuvõtteks

Riigipöörajate kahjuks rääkis mitu asjaolu. Esiteks see, et neil ei õnnestunud kinni pidada presidenti ja valitsuse liikmeid. Vabaduses viibiv valitsus sai jätkata endale lojaalsete jõudude koondamist ja innustamist isegi olukorras, kus telemeedia oli osaliselt kontrolli alla võetud ja sotsiaalmeediakanalid kinni keeratud.

Teiseks ei olnud tagatud kõrgete ohvitseride toetus või vähemalt vaikimine vastasseisu osas. Mitmed kõrged ohvitserid said avalikkuses võimaluse avaldada oma vastuseisu. Kolmandaks ei suudetud saavutada rahva poolehoidu. President Erdoğan on Türgis endiselt populaarne ja tema rahvale suunatud pöördumisele tänavatele meelt avaldama tulla, reageeriti arvukalt. Sellest tuleneb ka järgmine asjaolu, et rahva pihta avati tuli. Selle sammuga omakorda määratleti ära viieski ebaõnnestumise põhjus – rahvusvahelise toetuse puudumine. Ei saa ju demokraatlikud lääneriigid eesotsas USAga toetada seltskonda sõjaväelasi, kes tulistavad oma rahvast.

Seega tehti valesti kõik, mis sai ja suurt õnnestumise lootust polnudki. Ilmselt saab seetõttu üldiseks seisukohaks Erdoğani kriitikute hulgas, et kogu riigipööre oli lavastatud just tema enda poolt, et veelgi kindlustada oma võimu riigis. Seekord võis Erdoğan saada seljavõidu, kuid põhjused, miks teda võimult kukutada soovitakse, on endiselt alles ja nüüd oleneb Erdoğanist endast, milliseid järeldusi ta sellest dramaatilisest sündmusest teeb.