Oli särav suvepäev, üks nendest, mis jääb igaveseks meelde. Päike paistis, pilved rändasid, aasalilled lõhnasid, jõe ääres suure puu all istus nelja- aastase poisi noor ja võluv, valges kleidis ema ja luges süvenenult raamatut.
Hirv ojal jõi ja kägu kukkus ra`al...
Puu roheline vari langes jõele ja ahvatles väikest printsi salaja vette hiilima. Kohe, kui ta sügavasse rohekasmusta vette astus, ta ka uppuma hakkas.
Kuna ta ei tahtnud rikkuda pildi ilu, püüdis ta uppuda võimalikult vaikselt.
Hääletu uppumine oleks ehk õnnestunudki, kui põõsa tagant poleks ilmunud kalameest, kes poisi veest välja tõmbas, kaldale viskas ja tagasi põõsasse kadus.
Kogu see stseen toimus kiiresti ja vaikselt, nii et täielikult raamatule pühendunud ema ei saanudki kunagi teada, mis ta selja taga toimus. Ega tea tänini. Pildi ilu jäi küll rikkumata, kuid pildile lisandus teatav võikusevarjund.
