Pärast Nice’i terrorirünnakut Prantsuse riigipea ja rahvani jõudnud kaastundeavalduste seas oli ka Venemaa presidendi oma, mis sisaldas üleskutset koostööle: «Ma tahan veel kord rõhutada, et üksnes ühendatud jõupingutustega suudame võita terrorismi.» Rahvusvaheline toetus ja pakutav abi probleemi lahendamiseks on hädas riigile hea, kuid seda avaldust hinnates peaks siiski vaatama korraks tausta.
Kaastundeavalduses öeldud «veel kord rõhutada» on üsna täpne: samasuguse signaali on Moskva saatnud ka varem pärast terrorirünnakuid, teiste seas Belgiale pärast rünnakut märtsis. Sellest, et selle avalduse ajend ei ole lihtsalt soov pakkuda abi, ei ole Moskva saladust teinud. Riikliku telekanali Rossija 24 27. märtsi saates «Nädala uudised» võttis saatejuht Dmitri Kisseljov talle omasel emotsionaalsel moel Euroopat vaevava probleemi kokku järgmiselt.
Venemaa võitles edukalt Süürias Daeshi vastu ja tõi sinna rahu. Terroriaktid Euroopas on põhjustatud sellest, et Euroopa ei tee Venemaaga koostööd, selle asemel rikub suhteid sanktsioonidega. Kui Euroopa ei käituks nii rumalalt, oleks olnud ammu võimalik koostöös Venemaaga välja töötada edukas plaan, kuidas terrorismist jagu saada ja sellega säästa suurel hulgal elusid. Kui palju terroriakte peab selleks veel toimuma, kui palju elusid peavad Euroopa riigid kaotama, enne kui Euroopa Liit seda taipama hakkab?
Selles mõttekäigus, mida oli ka Nice’i rünnaku järel kuulda, on kaks ekslikku eeldust, mis tuleks taas lahti seletada. Esimene puudutab Venemaa väidetavat edukat võitlust Daeshi vastu Süürias ja teine arusaama sanktsioonidest, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa suhteid Moskvaga.
Kevadel valmis rahvusvaheliste suhete mõttekojal Atlantic Council raport «Putini sõda Süürias», kus oli muu hulgas võrreldud Venemaa õhurünnakute väidetavaid sihtmärke tegelike sihtmärkidega. Selle analüüsi tegemisel oli appi võetud (nii selleks, et tagada sõltumatus, kui ka seetõttu, et nad on väga head) üleilmne uurivate ajakirjanike ühendus Bellingcat, mis kasutab teabe kogumiseks avalikke allikaid: fotosid, videoid, sotsiaalmeediat.
Bellingcat uuris Venemaa kaitseministeeriumi postitatud 43 videot õhurünnakutest Süürias ja suutis 36 video puhul kindlaks teha täpse koha, mida rünnakud tabasid. 30 rünnaku puhul kinnitas Venemaa kaitseministeerium, et tegu oli rünnakutega Daeshi vastu. Selgus, et tegelikkuses oli ainult üks neist rünnakutest tehtud tõepoolest Daeshi kontrolli all oleva piirkonna poole. Sõnum, et Venemaa võitles Süürias edukalt Daeshi vastu, on seega tõene 1/30 ulatuses. See tõeprotsent on veidi väike selleks, et teha järeldust, nagu oleks Venemaast Euroopale Daeshi vastu võitlemisel abi või et Venemaal oleks soovi Daeshi vastu võidelda.
Teine ekslik eeldus puudutab sanktsioone, millega Venemaa hinnangul rikub Euroopa Moskvaga suhteid. See eeldus on ekslik kahel põhjusel. Esiteks, Moskva jätab mainimata, et sanktsioonid ei ole mõeldud Venemaa kiusamiseks, vaid on lääne reaktsioon Krimmi annekteerimisele. Teiseks, Krimmi annekteerimist on Venemaa püüdnud näidata kui vaieldavat väidet, eriti pärast Suurbritannia referendumit EList lahkumise üle ja Hollandi referendumit ELi-Ukraina leppe üle, mis olid soovitusliku iseloomuga ja mille arvesse võtmata jätmine on Moskva väitel oht lääne demokraatiale, samas kui, taas Moskva väidete järgi, võttis Venemaa kuulda Krimmi elanike tahet, realiseerides Krimmi ühendamise Venemaaga.
Sel puhul on eeldusest välja jäetud asjaolu, et referendumi legitiimsuse määravad riigi enda ja rahvusvahelised seadused. Nii referendumi läbiviimine kui ka selle tulemustega arvestamine on nii Suurbritannia kui ka Hollandi puhul tehtud lähtuvalt seadusest, samas kui Krimmi referendum oli vastuolus nii Ukraina enda põhiseaduse kui ka rahvusvaheliste reeglitega.
Mida sellest järeldada? Daeshi vastu võitlemiseks on tõepoolest vaja rahvusvahelist koostööd. Kas Venemaa on sel puhul parim partner, on küsitavam.