Hiljutine teadusuudis, kus kolme Tartu Ülikooli rahvastikuteadlase ja nende Hollandi kolleegi töös toodi välja, et eestlased ja venelased eelistavad eri elukohti ning Tallinn venestub eestlaste väljarände tõttu tasakesi, kergitas küsimuse lõimumise edukusest tervikuna. Eelistused kodukoha valikul ei korreleeru mitte ainult suhtluskeelega (vähem rahvusega), vaid ka jõukuse, hariduse ja eesti keele oskusega, vene koolide läheduse ja olukorraga tööturul.
Eestis rakendati enamik kiireid integratiivseid meetmeid juba 1990ndate aastate alguses, mil kehtestati keelelised regulatsioonid, muudeti eesti keel visuaalselt prioriteetseks ja loodi täiskasvanutele vajalikud keeleõppevõimalused. Tõhusaid pikaajalisi meetmeid aga pole. Tegelikult saaks keelekeskkonda muuta ka oluliselt lühema ajaga. Kui ei oleks mitte-eestikeelseid lasteaedu, siis paari aasta pärast võiksid need õpilased minna juba eestikeelsesse kooli. Mure, et tunnid eestikeelses keskkonnas võtavad kelleltki rahvusliku identiteedi ära, on alusetu.
Pigem võib selle mure tagant otsida idanaabri propaganda mõjutusi. Praegu oleme olukorras, kus venekeelne gümnaasium on noorte haridusteel ummikuks muutunud. Enamik neist ei vasta uutele gümnaasiumidele seatud nõuetele, hariduse kvaliteet on paljudes kehvake, õpilaste arv üle Eesti kokku on mõni tuhat ehk umbes kuue keskmise kooli jagu. Loomulik oleks teiste maade eeskujul luua ühtsed riigikeelsed gümnaasiumid, et tagada kõigi õpilaste parem tulevik. Omamoodi tagasilöögi annab venekeelse teeninduse pakkumine, mis võib tekitada ka eesti keele oskajate hulgas nn õpitud abitust ja sellega kaasneva veendumuse, et Eestis peab saama hakkama ka vene keeles.