Kätlin Konstabel: minuga ei juhtu kunagi midagi – seni kuni ma teistele meeldin?

Kätlin Konstabel Foto: Erakogu

Psühholoog Kätlin Konstabel kirjutab, miks noored on teinekord valmis sedavõrd kergekäeliselt võtma mõttetuid ja pööraseid riske.
 

Vanemad saavad muidugi palju teha. Oleme ausad, lugeda lihtsalt moraali stiilis «mõtle ometi, mis siis, kui sa surma saad või sandiks jääd» pole noorte puhul kunagi eriti hästi toiminud. Alati on noortel varnast võtta teistsuguseid näiteid ja võimalik osutada vanemate endi lollustele.

Mida vanemad saavad teha ja peavad tegema, on mõelda sellele, milline on nende kasvatusviis tervikuna. Liigne kontroll ja pidev iga sammu õigsuse või turvalisuse pärast muretsemine võivad panna last ja noort inimest pere silma alt eemale saades lollusi tegema. Puhtalt rõõmust, et midagi saab ükskord ometi ise otsustada. Liigne lubavus, igasuguste piiride puudumine tähendab aga orientiiride, turvalisuse ja vanemliku vastutuse puudumist.

Oma arvamuse väljaütlemist tuleb alati soodustada, ka siis, kui see ei sobi vanemate mõtetega kokku. Samas tuleb toetada selle tegemist viisil, mis teisi kohe vaenlaseks ei tee ega solva. Kuidas anda lapsele juba algusest peale iseseisva otsustamise, tegemise ja ütlemise võimalusi ja samal ajal ka kindlaid piire, väärtusi sisendada – see on vanemaks olemise üks keerulisemaid dilemmasid.

Kodust peaks laps kaasa saama seesmise usu, et ta on väärt inimene ja temas on palju toredat (isegi kui ta ei käitu alati ideaalselt). Kodune hooliv ja turvaline keskkond annab noorele enesekindluse ja aluse, millele toetudes saab ka ise adekvaatseid enda heaolu puudutavaid otsuseid langetada – olgu siis tegu sobivate põnevate tegevuste, edasiõppimisvõimaluse või kaaslase valimisega. Siis pole vaja ka iga hinna eest ja igasuguseid tegusid teha selleks, et tähelepanu ja heakskiitu leida, ning suureneb tõenäosus, et kaaslaste kõigi kambavaimust kantud «teeme ära»-üleskutsetega ei liituta.

Need tõed tundusid tuttavad ja juba kuuldud, ajasid ehk haigutamagi? Aga mõelgem korraks, millist tohutut enesenäitamise ja «laigitud» saamise survet ja soovi ei koge praegu mitte ainult noored. Mõelgem, kui laialt on eeldatavalt täiesti tervemõistuslike, soliidsete, arukate täiskasvanud inimeste – meie kõigi – seas levinud tava sotsiaalmeedias iga oma elamust, nägu, sööki, mõtet, rõivatükki ja juuksemoodi, kallimat, haigust, nähtud putukat jagada ning sel moel, jah, tähelepanu otsida.

Lõppenud jalgpalli suurturniiri ajal võis Facebookis ajuti näha, kuidas täiesti adekvaatsed täisealised inimesed ei postitanud ühel ja samal hetkel mitte selfisid, vaid... oigeid ja hüüatusi, vandesõnu, puhtaid emotsioone. Ilma igasuguste kommentaarideta «oeh», «võeh», «kuradi kurat» ja «jess!» ja mis kõik veel, ning seda massiliselt. Kuidas me saame edevuses süüdistada noori või pidada kaaslaste tähelepanu saamise soovi ainult neile eriomaseks kiiksuks?

Võime muidugi vaielda, kas sellist enesejagamiskultuuri kandev soov on pigem sarnane koerte kombega iga puu ja laternapost teistele oma olemasolu kuulutamiseks ära märgistada või inimestele loomulik ja ilus vajadus teistega seotud olemise ja heakskiidu järele, aga ükskõik milline seletus meil ka on – kui see soov viib surma, on's see siis alati mõistlik?

On öeldud, et noorte riskivalmidus kaaslaste ja pealtnägijate juuresolles kahekordistub. Aga kui publikuks on terve maailm? Me ei ole oma moraalilugemishõnguliste heade soovidega eales edukad, kui unustame, et kui ühel pool on kaalukausil ebamäärane võimalus saada surma, siis teisel pool on võimalus saada ühe hulljulge teoga endale võib-olla tuhandete või lausa miljonite imetlus.

Selliste kaalukausside ajal on hädavajalik ise ja lastega koos mõelda selle üle, mida enda näitamine ja jagamine õigupoolest tähendab. Mida tasub jagada, milleks, ja milline on sellise tegevuse puhul mõistlik kulu-tulu suhe. Enesenäitamise ja -jagamise vajadus võib ollagi inimlik soov, ent kui suur osa elust koosneb sellest, et välja arvutada kogemuse või ka ellu sattunud inimese «laikimisväärtus» või kui kogemus ei lähe ilma tervele maailmale sellest kuulutamiseta täie eest arvessegi, siis on midagi selgelt viltu. Näitamise soov muutub tähtsamaks ehedast elamise soovist.

Vana-Kreeka kangelase Achilleuse ette seati valik, kas elada lühikest, aga igavest kuulsust toovat elu või elada kaua ja igavalt. Ta valiski. Reaalelulised valikud on keerulisemad, ennustamatus suurem ja garantiisid pole kunagi. Seda olulisem on panustada nii laste kui ka noorte iseseisva otsustusoskuse arendamisele ja meeles pidada, et selfi, kaaslaste üks klikk – «laik» – selle juures ei saa kunagi tähendada samasugust kuulsus- ja teguderikast elu, nagu Achilleus endale valis.