Agur Paesüld

FOTO: SCANPIX

Neoliberaalse üleilmastunud turumajanduse ressursikasutuse efektiivsus on müüt, kuid laristamise vastu saab ja tuleb võidelda, kirjutab ELF-i globaalsete keskkonnateemade ekspert Agur Paesüld.

FOTO: SCANPIX

Ökosüsteemi aastatuhande hinnangus (2005) nenditakse, et ökosüsteemide väärtustatud teenustest 60 protsenti kasutas majandus raiskavalt või mittejätkusuutlikult. ÜRO keskkonnaprogrammi värskes 2010. aasta uuringus hinnatakse maailmas elurikkuse hävimisest tulenevate kahjude suurusjärguks 2–4,5 triljonit dollarit aastas. Kes tarbimispeo kinni maksab, kelle tasuda jäävad intressid ja viivised?

Töötasin kunagi asutuses, kus oli käibel n-ö paber-e-kiri. Näiteks kui asutuse üldisele elektronaadressile tuli kiri, siis trükkis sekretär enamasti mõnest reast koosneva teksti puhtale kriitpaberist A4-le ning tippis sellega siis vastavasse kuubikusse, kus istus oletatav adressaat.

Meiliprogrammi menüüs pakutav «edasta» nupuke kannatas märkimisväärse alakoormuse all.
Muidugi oli seda meeldiv vaadata, kui sekretär järjekordse paberiga kabinetti hõljus, kuid nädala lõpuks olid printeripaberi riiulid tühjad.

Personaalarvuti võidukäigul seadis raalitööstus ennast «rohelisele» pjedestaalile peesitama, kuna nüüd saab kõike arvutist lugeda ja loodusressursikulukas paberitööstus on minevik. Juhtus aga hoopis vastupidi. Raali külge ühendatud printer avas seninägemata võimaluse käidelda märkimisväärses koguses trükipaberit väga lühikese ajaga.

Ei hõisanud mitte ainult arvutitootjad-müüjad. Tehnoloogilist revolutsiooni tervitasid kahel käel metsa- ja paberitöösturid. Lühikese ajaga enam kui neljakordistus paberimössi tootmine.

Printimismaania haaras kogu planeedi arvutiseeritud osa – näiteks millenniumivahetuse eel otsustasid Jaapani 183 panka trükkida kõigile oma klientidele finantsülevaate brošüürid. Kui need bukletid üksteise otsa kuhjata, kõrguks makulatuuri hunnik üle Jaapani kõrgeima, Fuji mäe (3700 m).

Keskmiselt tarbib rikka tööstusmaa elanik aastas 300 kilo standardset kontoripaberit. Kui iga väljalastud internetilehekülg või paber-e-kiri talletada kabinetinurka, tekib aasta lõpuks probleeme selle virna mahutamisega isegi kolme korrust läbivale riiulile, kuna kuhi kõrgub 7 meetrini. Laristamine sellega ei piirdu. Kontoripaberi kasutamise uuringud näitavad, et keskmiselt prinditakse täis alla poole pinnast.

Tehnoloogiline areng iseenesest ei taga ressursside ratsionaalset ja efektiivset kasutamist – ka terve mõistus peab seda toetama.

Mis on säärase raiskamise võtmetegurid? Eelkõige neoliberaalne üleilmastunud majandus, kus ainsaks aktsepteeritud õigeusuks on ettevõtluse maksimaalne kasumlikkus. Inimõiguste, inimeste väärikuse ja eluterve keskkonna säilitamiseks tehakse täpselt nii palju, kui juriidiline ruum selleks kohustab. Ja ka seda mitte alati.

Üle ilma leidub paiku, kus seadusruum on tootmisprotsessi silmas pidades soodsam või pole seda sisulises mõttes üldse. Paberitööstus ei ole selles suhtes erand. Üle 70 protsendi paberi toormest toodetakse ökoloogiliselt väärtuslike ja elurikaste metsade hävitamise teel. «Globaalses lõunas» avaldub neoliberaalse majanduse tõeline pale kõige selgemalt ning pahatihti julmemalt.

Suurbritannia ja Indoneesia ühisuuring tõi välja, et Indoneesias raiutud metsast 40 protsenti on võetud illegaalselt. Maailmapanga andmetel raiutakse Boliivias 80 protsenti metsast illegaalselt. Amazonase vihmametsast raiutakse 80 protsenti Brasiilia vastavaid seadusi eirates.

Keeruline vahendajate ja transiitmaade ahel kindlustab selle, et sul poleks õrna aimu, kas ja kuivõrd räpane on puit, millest on tehtud sinu peen kontorilaud või übertrendikas Starbucksi kohvitops sellel.

Eriliselt äärmuslik hävitustöö sai osaks Indoneesia vihmametsadele, kui Suharto režiim deporteeris kümneid tuhandeid kohalikke, et suurkorporatsioonid saaksid rahus hävitada need erakordselt elurikkad metsad. Seejärel raadati alad monokultuurse palmiõli kasvatamiseks. Ainuüksi 1990–2010 hävitati 20 protsenti Indoneesia vihmametsadest.

Viimase poolesaja aasta jooksul on inimkond maamunalt pühkinud pool erinevate kliimavöötmete metsade ökosüsteemidest. Säärasest hävitustööst üle kolmandiku lõpetab meie kontorilaual toredalt valge ja puhta paberina või siis moeka latte-topsina.

Metsade eesmärk ei ole paraku meile ainult printeripaberi ja kohvitopsi tootmine. Erinevate kliimavöötmete metsad kujutavad endast elurikkuse kantsi, peites endas mõne eksperdi hinnangul ligi 2/3 planeeti asustavatest liikidest. Metsadega on kultuuriliselt, spirituaalselt ja majanduslikult seotud vahetult 60 miljonit inimest üle maailma. Kõigele lisaks mängivad need olulist rolli Maa kliima reguleerimises, sidudes märkimisväärsetes kogustes süsinikdioksiidi.

ÜRO on mõistnud metsade säilitamise vajalikkust globaalses mastaabis. Kõrgetasemelisel kliimakohtumisel Cancunis otsustati jaotada kahe eelseisva aasta jooksul viis miljardit dollarit arengumaade metsade säilitamiseks, võimaldamaks päriselanikel säilitada metsadega seotud traditsioonilist eluviisi ning otsida jätkusuutlikke majandamispraktikaid.

Kui leiame meelekindlust majandusteaduse taevastest sfääridest Maa peale laskuda, jõuame ka mõistmisele, et majandusruum püsib jalul seni, kui ei ületa ökosüsteemide kandevõimet. Ajalugu ei tunne erandeid – kui keskkond on pöördumatult kahjustatud, saabub mõistmine ökosüsteemi teistest, esmapilgul märkamata jäänud teenustest õige pea.

Kõrgel tasemel kaitstud kapitali vaba voo printsiip kindlustab, et ühe piirkonna varade ammutamisel on võimalik lihtlabaselt teise liikuda, jättes keskkonna taastamise kohalike mureks. Kui see üldse võimalikuks osutub. Sarnaselt käitutakse ka inimressursiga.

Inimesed, kes omavad võimu selle üle, kuidas loodusvarasid kasutatakse, ei sõltu ise hukule määratud ökosüsteemist, seetõttu on ka nende huvi jätkusuutlikkuse printsiipide vastu leige.

Tarbimispeo pohmelus avaldub teravamalt toidulaua ääres. Rikas Euroopa jääb bioproduktiivse ala poolest aina vaesemaks – ühes rahvastikutihedamas regioonis napib «rohelist» pinda, mis poleks koormatud linnade ja teedega.

Aina suurenev nõudlus seab mängureeglid: taimekaitsevahendite ja mineraalväetistega kurnatud mullad vaesuvad aegamisi. Lõuna-Euroopas kimbutab pinnast erosioon, sest tuge pakkuvad metsad on hävinenud. Olukorda ei paranda ka sõltuvus üleekspluateeritud niisutussüsteemidest.

Näiteks Euroopa varaaidas Hispaanias toodetakse enam kui 60 protsenti põllumajandustoodete koguväärtusest sellelt 14 protsendilt põllumajandusmaast, mida niisutatakse. Küprosel, mida kunagi katsid pea täielikult metsad, tuli 2008. aastal tõsise põua tõttu vett tankeritega sisse tuua.

Jõukad tööstusmaad tunnevad vastutust ja ilmselt ka muret enese import-toidulaua pärast, mistõttu otsustati Cancunis veel, et eraldatakse arengumaadele aastas 60 miljardit dollarit kliimamuutuste mõjudega toimetulemiseks.

Globaalne soojenemine võimendab arengumaades sealsete loodusressursside üleekspluateerimisest tingitud mõjusid. Ägenevad põuad ja tulvad jätavad oma jälje ka sealsele saagikusele. Nälg ja vähenevad varud võivad viia konfliktide ja ebastabiilsuseni regioonis.

Paraku lükati Cancunis siduva kasvuhoonegaaside vähendamist tagava kokkuleppe sõlmimine taas edasi järgmisse aastasse. Ja kui vaadata Põhja-Ameerika ja Euroopa Liidu arengut kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamisel, siis see on kohati vastuoluline.

Näiteks subsideeritakse palmiõli kasutamist biodiisli komponendina. Üle 80 protsendi palmiõlist toodetakse Malaisias ja Indoneesias, seda vihmametsa ja soode arvelt. Turbaalade kuivendamisel vabaneb atmosfääri 10 000 aasta jooksul sinna ladestunud süsinik.

Tarbijad on teadlikumad ning suurkorporatsioonid higistavad oma «rohelise» fassaadi nimel. Näiteks Greenpeace algatas maailma ühe suurema toiduainekorporatsiooni Nestlé tegevuse vastu sotsiaalmeediakampaania. Youtube’i keskkonnas levis antireklaam Kit Kati šokolaadile, kuna selle valmistamiseks kasutatakse palmiõli.

Vaid mõne kuuga kroonis ettevõtmist edu: Nestlé heitis oma varustajate nimekirjast välja Indoneesia ühe suurema metsatööstuse ja palmiõli kompanii Sinar Masi. Septembris loobus Sinar Masi palmiõlist ka suurkompanii Burger King. Rahakott võib osutuda üllatavalt tõhusaks vahendiks, millega hääletada.

Valdav osa teadlastest on ühel meelel, et kui kliimasoojenemine jätkub samas tempos, siis paljud looduskooslused ei suuda liialt kiiresti muutunud keskkonnatingimustega kohaneda ning tagajärjed võivad olla pöördumatud.

Näiteks korallrifid kannavad kliima soojenemise ja CO2 kontsentratsiooni tõusu tõttu suurt kahju juba praegu. Koralli polüübiga sümbioosis elav vetikas vajab eluks kindlat temperatuurivahemikku, merevee keskmise temperatuuri tõus põhjustab tema ja seeläbi korallipolüübi hukkumist. Protsessi nimetatakse pleegitumiseks.

Ookeanid seovad osa atmosfääri CO2st – paraku on inimtegevus seda tsüklit tugevalt häirinud ning CO2 kontsentratsiooni tõus merevees põhjustab selle hapestumist, mis omakorda pärsib koralli polüüpidel kaitsva lubiskeleti moodustamist.

Pleegitumine, destruktiivsed püügitehnikad (põhjatraalid, kalapüük dünamiidi ja tsüaniidiga) ja hoolimatu massturism kindlustavad korallriffidele koha suurima hävimismääraga ökosüsteemide esikolmikus.

Vähem kui poolesaja aastaga on hävinud neljandik troopiliste korallriffide ökosüsteemidest ja kui inimtegevuse surve kasvab, siis lähema kümne aasta jooksul võib hävida veel 14 protsenti korallriffidest ning 10–30 aasta jooksul 18 protsenti.

Korallriffe nimetatakse merede vihmametsadeks nendes pulbitseva elurikkuse tõttu – kattes alla protsendi ookeani pindalast, on nad koduks neljandikule meres elunevatest liikidest. See mitmekesisus ei oma mitte ainult esteetilist ja teaduslikku väärtust, vaid sellele toetub märkimisväärne osa merede elust.

Rifid on väärtuslikud vaid siis, kui nad on elus: pakkudes varju kalamaimudele, toetuspinda tohutule taimede plejaadile ning lõpuks kaitset lainetuse kulutava tegevuse eest loendamatutele saarekestele. Korallrifid annavad oma panuse 109 riigi rannajoone kaitsmisesse, nende eksistentsist tuleneva otsese ja kaudse aastatulu suuruseks hinnatakse 30 miljardit dollarit.

Olukorras, kus neljandik maailma kalavarudest on hävinud, neljandik üleekspluateeritud ja ülejäänud täiel määral ekspluateeritud, oleks mõistlik suhtuda teravdatud tähelepanuga tugisüsteemide säilitamisse. Merest püütud loomsele proteiinile kandideerib umbes 40 protsenti Maa elanikkonnast.

Vaba kodanikuna on sul õigus kahelda steriilsetes elukaugetes klaaskuubikutes konstrueeritud tarbimis-nirvaanat propageerivates hüüdlausetes. Globaalses homses kasvavad meie pensionisambad pigem ökoloogiliselt tervetes metsades, rannaniitudel, kui kaunites finantsunelmates. Tagumine aeg on panustada sellistesse tehnoloogilistesse lahendustesse, mis tagaksid esmajärjekorras jätkusuutliku majandamise ning väärikad töökohad inimestele.

Eestis leidub puutumata loodust ja samas poollooduslikke kooslusi, mis kujunenud inimtegevuse ja looduse koostöös – säärase koostoimimise know-how pole veel kadunud. Samuti pole me veel õppinud suurt osa söögist prügikasti viskama.

Nii mõnelgi meist õnnestub taimi, mulda ja ümbritsevat mürgitamata toitu kasvatada ja Eesti metsad kujutavad endast veel täiel rinnal elavaid organisme, mitte saematerjali sadama lossimisplatsil.

Aga juba täna saame end tarbijana nii mõnestki destruktiivsest tootmis- ja tarbimispraktikast lahti haakida. Keegi ei takista meid enne «print» nupule litsumist järele mõtlemast, kas materjal vajab ikka tingimata väljatrükkimist.

Marketite šokolaadiletid on piisavalt pikad, et leida sealt maiustusi, mis ei sisalda palmiõli. Pühade ajal võime lauale panna küünla, mis on toodetud mesilasvahast, mitte palmiõlist ega naftapõhisest parafiinist. See oleks tilluke heategu Indoneesia vihmametsi asustavaile inimestele ja loomadele, aga suur rõõm meie oma käsitöömeistritele.