Uudiseid sõjaväelistest riigipööretest oleme viimasel ajal kuulnud vaid Aafrika ja Lõuna-Aasia maadest, sestap mõjuvad reedeõhtused ja -öised kaadrid tulevahetusest Ankara ning Istanbuli kesklinnas, tänavatel vuravatest tankidest ja õhus tiirutavatest kopteritest-sõjalennukitest šokeerivalt. Tegemist on ikkagi NATO liikmesriigi ning Euroopa Liidu olulise partneriga.
Juhtkiri: Erdoğani tõehetk (6)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Türgis on sõjaväelased putšikatseid ka varem ette võtnud, viimati 1997. aastal, ehkki «mahedas» vormis: nimelt palusid sõjaväelased islamistist peaministril Necmettin Erbakanil lihtsalt lahkuda. Riigipöörajad valisid nüüd tegutsemiseks aja, mil riigipea Recep Tayyip Erdoğan viibis puhkusel, ning õhtu ja öö, teades, et hommikul kogunevad Erdoğani toetajad juba tänavatele.
Vandenõu ei läinud siiski päris nii, nagu plaaniti ning Türgi president ja valitsus on endiselt omal kohal. Ent Türgis toimuv annab põhjust muretseda, sest demonstreerib sügavat lõhet ühiskonnas, nagu ka sõjaväes.
Türgi ühiskonnas mängib sõjavägi teistsugust rolli kui läänes. Tegemist on teatud mõttes ühiskondliku stabiilsuse ja ilmalikkuse garandiga. Sõjaväelaste ja Erdoğani vahel on kestnud juba kümnendi pikkune vastasseis, mille käigus on endine peaminister ja praegune president üritanud paigutada olulisematele kohtadele endale lojaalseid inimesi ning sellega on kaasnenud repressioonid ja vallandamised sõjaväe ladvikus.
Erdoğan on vastuoluline liider, kes on peaministri ja presidendina toetanud islami rolli kasvatamist ilmalikus Türgis, eesmärgiks ühiskonna konsolideerimine, kuid Türgi ühiskonda traditsiooniliselt vaevavaid probleeme – tohutut korruptsiooni ja varanduslikku ebavõrdsust – pole need meetmed aidanud leevendada. Pigem on see kaasa toonud Erdoğani konflikti Türgi intelligentsi, sõjaväelaste ja teiste ilmalike jõududega. Kahtlemata ei meeldi Erdoğani vastastele ka tema autoritaarne valitsemisstiil ega negatiivsed iseloomujooned, alustades põikpäisusest ning lõpetades kohati mõõdutu enesearmastusega.
Kindlasti valavad õli tulle veel Erdoğani ajal tehtud välis- ja sisepoliitilised möödalaskmised. Tülli on suudetud minna mitme endise liitlasega, ka suhted Euroopa partneritega jätavad viimasel ajal soovida. Rahulolematust on samuti tekitanud Erdoğani otsustamatus Süüria ning kurdi küsimustes.
Sellegipoolest on oluline, et ebastabiilsus, mida selles piirkonnas on niigi palju, ei laieneks edasi ning konflikt Türgis ei eskaleeruks. Mõneti on kätte jõudnud Erdoğani tõehetk. Tema puhul on täheldatud pidevat püüdlemist suurema autoritaarsuse poole ning kahtlemata annab nurjunud riigipöördekatse talle võimaluse Türgi ühiskonnas veel tugevamalt mutreid pingutada ning seda islamiseerumise rajale juhtida.