Argo Ideon: kaks pinki korraga

Argo Ideon Foto: Toomas Huik

Neljapäeval lõplikult selgunud riigikogu valimiste kandidaadinimekirjad üllatasid meediategelaste rohkusega. Ütlen ebamääraselt meediategelased, sest ajakirjanikeks ei paindu keel enam kutsuma inimesi, kes vähemalt ühe jalaga on juba poliitikasse hüpanud.

Mind võib pidada vanamoodsaks, ent leian, et ajakirjanikuna ei saa kuuluda erakonda ega kandideerida valimistel. See arusaam on ka Eesti ajalehtedes kehtinud senikaua, kui vähegi mäletan. Kulunud tõde, ent ajakirjanik peab olema poliitiliselt sõltumatu – eelkõige just nimelt erakondadest ja valimistel kandideerimisest.

Möönan, et kandi­deerimine valimistel on Eesti kodaniku põhiseaduslik õigus, mida ei saa temalt võtta. Ajakirjanikuna töötamine aga samas ei ole seda. Korraga kahel pingil istumine ei kõlba kuhugi. Kui demagoogiliselt saab esitada väiteid, et riigikokku kandideerides ei olda samal ajal poliitik ning erakonna nimekirja kuuludes ei oldagi üldse kuidagi selle erakonnaga seotud, on juba tegu kahetsusväärse mõistete ja rollide hägustumisega.

Mõistan suurepäraselt Maalehe peatoimetajat Aivar Viidikut, kes leiab, et kandideeriva ajakirjaniku töösuhe tuleb kampaaniaperioodiks peatada. Isegi mitte sellepärast, et tagada kandidaatidele võrdsed võimalused – see ei ole nagunii ühegi peatoimetaja võimuses. Vaid ikkagi just sel põhjusel, et hoida ülal sõltumatu ajakirjanduse enda lippu. Ajakirjandusel on niigi probleeme küllalt ning kui väljaanded juba ise loobuks tõmbamast selget piiri enda ja erakonnapoliitika vahele, kaotaks nad tõsiseltvõetavuse.

Võib ju väita, et ajakirjaniku kandideerimist taunides piiratakse inimese põhiõigusi. Leian siiski, et töötamine ajakirjanikuna, eriti aga just poliitikat ja ühiskonnaelu kajastava ajakirjanikuna, nõuabki hoopis enam omakasupüüdmatust kui igal hetkel omaenda õiguste esmatähtsaks seadmine. Ajakirjaniku standard võiks olla kõrgemal.

Maailmavaade on igaühel, ent kes ütleb, et see peab mahtuma just neisse raamidesse, mis kattuvad üks ühele Eesti erakondadega? Viimastele on sageli ette heidetud just maailmavaatelist hägusust. Miks siis just ajakirjanik peaks end tingimata neis kitsais, aga õhku maalitud lahtreis määratlema?

Kui ajakirjanik tahab tõesti asuda poliitikasse, võib see olla ka läbikaalutud ning väärikas muudatus inimese elus ja karjääris. Võta end ametist lahti, astu parteisse, kandideeri. Sel kombel näitad, et soovid uut etappi avalikus tegevuses alustada puhtalt lehelt ja kasutamata ära teatavat eelist paljude poliitikuhakatiste ees. Aga korraga kahel pingil laiutades näitad just nimelt, et ei sobi ei ühele ega teisele.