Meenutagem, millest Süüria kodusõda üldse algas. See algas varateismelistest poistest, kes sodisid kooli seinale revolutsioonilise sisuga grafiti. Poisid võeti kinni, neil murti jalad ja lõigati küljest kõik, mis võimalik. Selline jõhkrus oli araabia kevade lõhna tundnud süürlastele liig. Samamoodi on Toomil ükskõik süürlastest, kelle linnad Bashar al-Assad on lasknud puruks pommitada, keda diktaatori režiim vanglates piinab ja tapab. Ignorantne Assad käskis avada demonstrantide pihta tule, ja nii see läks.
Ükskõik on Toomil ka europarlamendist, kui ta räägib fact-finding mission’ist (teabekogumismissioonist – toim). Kahtlemata peab iga eurosaadik enne oma poliitilise seisukoha kujundamist mistahes teemal olema huvitatud, mis toimub. Olukord Damaskuses on Toomile selge: Euroopa Liidu sanktsioonide tõttu kannatavad tavalised inimesed.
Ent selline argument on kas rumal või küüniline. Assadi režiimi hirmuteod on kordades rohkem kannatusi toonud kui Euroopa Liidu sanktsioonid eales võimaldavad.
Pealegi oli Toomil see osa taustakontrollist, mida saab teha Brüsselist või koguni koduarvuti tagant, nagunii tegemata, kui ta Süüria ülemmufti Ahmad Badreddin Hassouni seisukohtadega kursis polnud. Või ei pidanud ta seda oluliseks. Mõtleks, Euroopa, ükskõik.
Toomi tundvad inimesed nimetavad teda kirglikuks ja emotsionaalseks, kuid samas pragmaatiliseks ja isepäiseks. Viimast võib ta endale lubada küll: ta on ainus keskerakondlane, kes on Edgar Savisaarest valimistel rohkem hääli saanud ning Savisaar peab temaga lihtsalt arvestama.