Kui Nice Prantsuse Rivieras seostub armastatud turismisihtpaigana enamasti ranna ja päikesega, siis nüüd seostub see paraku ühe ohvriterohkeima terroriaktiga, mis Euroopa mandril kunagi toime on pandud. 31-aastane Tuneesia päritolu Mohamed Bouhlel juhtis veoki Bastille’i vallutamise aastapäeva tähistanud rahvamassi, avades hiljem ka tule ja tappes enam kui 80 inimest.
Terroriakti toimepanekuks valitud päev polnud juhuslik, vaid terroristide ilmne soov, et prantsuse rahvuspüha, mida sealsed inimesed väga armastavad ning mida tähistatakse ka väljaspool Prantsusmaad, assotsieeruks ka tulevikus koletu veretööga Nice’is. See, et massimõrvarelvaks valisid terroristid sedakorda raskeveoki, annab paraku tunnistust nende leidlikkusest rünnakute korraldamisel ning seab terrorivastase võitlusega tegelevad korrakaitseorganid tulevikus uute raskuste ette – nagu sündinud faktidest nähtub, on tagajärjed rängemad kui pommiplahvatuse korral.
Jääb vaid veel kord üle nentida, et tänapäeva maailmas on Nice'i, Pariisi, Brüsseli, aga ka möödunudkuised Istanbuli sündmused muutunud juba uueks, paratamatuks reaalsuseks, kus, arvestades veel religioosset terrorismi tagant tõukavate ideede elujõudu, peavad elama ka üha meie järeltulevad eurooplaste põlved.
Meile on sõda kuulutatud ja need, kes selle sõja kuulutasid, soovivad meid ära hirmutada. Nad soovivad, et see hirm oleks pidevalt meiega ja et see mõjutaks meie igapäevaelu, kas või mõtteid, kui astume läbi suurte rahvusvaheliste lennujaamade uste, teeme puhkuseplaane või satume mõnes suurlinnas kasutama kohalikku ühistransporti.
Kurjuse ja hirmu ees ei tohi taganeda ega lasta neil võitu saada, vaid sellele tuleb otsustavalt vastu astuda. Statistika järgi hoiavad näiteks Iisraeli julgeolekujõud iga nädal ära 80–150 terrorirünnakut, lisanduvad loomulikult ka need, mida takistada ei suudeta. Ka meie, eurooplased, ei tohi selles uues maailmas, kus terrorirünnakute oht on meie kodumandril võrreldes möödunud kümnenditega märkimisväärselt tõusnud, meelt heita.
See võitlus on kahtlemata keeruline, kuna vaenlasteks on ideed ja nende kandjad. Vaenlaseks pole mitte islam, vaid islamism kui ideoloogia, mille raamistiku paratamatult islam moodustab. Sõda ideoloogiaga on iseenesest keeruline, seda enam kõnealusel juhul. Islamismi ja džihadismi vastu võidelda on palju keerulisem kui 20. sajandi ideoloogiliste katkude – kommunismi ja natsismi – vastu. Me peame olema valmis selleks, et need ideed on elujõulised veel pikka aega ka pärast Islamiriigi (kes on võtnud vastutuse ka Nice’i rünnaku eest) purustamist, võttes vaid organisatsiooniliselt teise kuju.
Kuid küsimus on eelkõige õige taktika leidmises ja vajalike piirangute kehtestamises, mida võitlus islamiterrorismiga paratamatult nõuab, ning selle kõige kujundamiseks on tarvis tõhusat rahvusvahelist pingutust.
Eespool toodud Iisraeli näide demonstreerib, et terrorivastases võitluses sajaprotsendilist edu saavutada on võimatu. See ei tähenda, et terrorivastase võitluse puhul oleks tegu kaotatud üritusega. Kunagi 1970.–1980. aastatel arvati, et lennukikaaperdamistega on lootusetu võidelda, kuid praeguseks on selles vallas leitud tõhusad abinõud. Samamoodi arvati eelmisel kümnendil, et Iisraeli linnade tulistamisele reaktiivmiinipildujatest on võimatu piiri panna, kuid ka selle probleemi lahendamiseks leiti sobiv abinõu.
Vastumürk tuleb leida ka eurooplastel. See võitlus ei saa piirduda ainult vaenlase operatsioonide planeerijate ja juhtide hävitamisega, mis on kahtlemata terrorivastase võitluse oluline osa: niiditõmbajad tuleb hävitada veel enne, kui teo täideviijad jõuavad alustada.
Olulist rõhku tuleb panna ka deradikaliseerimis- ja integratsiooniprotsessidele Lääne-Euroopas. Brüsseli Molenbeeki ja Pariisi Saint-Denis’i-suguste getode elanike lõimimine on olulisem, kuid samas ka keerulisem proovikivi kui lihtsalt radikaalide likvideerimine. Deradikaliseerimisprotsessi on hädavajalik kaasata nii mõõdukaid islami usujuhte kui ka teisi murettekitavatest linnapiirkondadest pärit moslemeid, kes aitaksid silma peal hoida probleemsetel noortel ja annaksid neile positiivset eeskuju. Igal juhul nõuab Euroopa ees seisvate probleemide lahendamine suurt rahvusvahelist ja kollektiivset pingutust.